八千頌般若経 第二十五章 学 原文

śikṣāparivartaḥ pañcaviṃśatitamaḥ ── 読誦用テキスト(全文)

読誦用テキストと同じ体裁。見出し脇の〈V. 〉は Vaidya 版の頁数。 本章は省略記号を一切用いず、全文を書き出しています。 上から下まで、そのまま唱えられます。


目次

読誦の手引き

行の切り方

  • 1行=1息。行末で軽く区切る。
  • | … 句の切れ目(短い間) || … 段落の終わり(長い間)
  • —— … 話者の交替

語の分かち書きについて 複合語でない連声は解いて分かち書きにしてある。唱えるときは続けて発音してよい。

列挙の行分けについて 数え上げは一項目一行にした。そのさい行末の連声は解いてある。一息で続けて唱えるときは元の連声に戻す。

発音の要点

表記読み方
ā ī ū長母音。短母音の二倍の長さを保つ
ṛ / ṝそり舌の「リ」。ṝ は長い
鼻音。直後の子音の位置で鼻に抜く
直前の母音を軽く反響させる。-aḥ =「アハ」
ṭ ḍ ṇそり舌音。舌先を上顎の奥に
ś / ṣś=シュ(歯茎) / ṣ=シ(そり舌)
c / chチャ / チャ(強い息)
kh gh ch jh ṭh ḍh th dh ph bh有気音。息を強く吐く
ギャ(ジュニャではない)
‘ (アヴァグラハ)母音 a の脱落。読まない

抑揚 高低アクセントはつけず、各音節を均等の長さで平板に。長母音だけ確実に伸ばす。


この章の構造

前章は「他の菩薩を師と見よ」に着地しました。本章はその直後に、「では、どこで学ぶのか」と問います。

第二十四章の結びは yatraibhiḥ śikṣitavyam, tatra mayā śikṣitavyam(彼らが学ぶべきところにおいて、われも学ぶべし)でした。**yatra(どこにおいて)が投げ出されたまま章が閉じている。**本章の第一句がそれを拾います。

kva punar bhagavan śikṣamāṇo bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvajñatāyāṃ śikṣate?どこで学べば、菩薩は一切智性において学ぶことになるのですか)

須菩提は「何を」ではなく 「どこで」(kva と問いました。**場所を問うている。**そして世尊は場所として十の語を挙げます ── しかもその十がすべて、何かが無いことの名前です。


学びの場所、十処(§1)

kṣaye          尽において
anutpāde       不生において
anirodhe       不滅において
ajātau         無生において
abhāve         無有において
viveke         遠離において
virāge         離貪において
ākāśe          虚空において
dharmadhātau   法界において
nirvāṇe        涅槃において

**十のうち八までが否定辞をもつか、否定を含意する語です。**残る ākāśadharmadhātu も、何かが充満する場所ではなく、何も遮るもののない広がりの名です。

学びの場所として指されたのは、すべて「そこには何も立たない」場所でした。


真如への三問(§3〜§5)

須菩提が「なぜですか」と問い返す。**世尊は理由を説かず、問い返しで答えます。**しかも三度。

§3 その真如は尽きるか
§4 その真如は生じ・滅し・生まれ・有り・無くなり・離れ・染まり・離染し・虚空となり・法となる
§5 その真如は涅槃するか

そして §3 の否の理由が、本章でもっとも短く、もっとも鋭い一句です。

na hi bhagavan kṣayaḥ kṣīyate | akṣayo hi bhagavan kṣayaḥ (尽きることは、尽きません。尽きることは、尽きざるものです

kṣaya(尽)は §1 で最初に挙げられた学びの場所でした。**その場所そのものが尽きない。**だから、そこで学ぶことが一切智性における学びになる ── 理由はこの一句に尽きています。

結論はきわめて短い。

na tathatā kṣīyata ity evaṃ śikṣate真如は尽きない ── かく学ぶ)


evaṃ śikṣamāṇaḥ の連禱(§7〜§16)

ここから本章の中心部が始まります。「かく学ぶとき」という同じ一句が、繰り返し打たれる。

§7 から §16 まで 十七度。さらに §30 に 三度。本章全体で二十度、同じ句が文頭に立ちます。

そして打たれるたびに、着地点が変わる。

着地点
§7一切智性・般若波羅蜜・仏地・十力・四無所畏・一切仏法・一切智智
§8一切学の波羅蜜/魔に破られず/速やかに不退転/速やかに菩提道場/自らの境界に行ず
§9救護をなす法/大慈・大悲・大喜・大捨
§10三転十二行相の法輪/一切界を減らさじ/如来の家系を絶やさじ/甘露界の門を開かん
§12悪しき生処に生まれず(八処)
§13身に欠くるところなし(二十語)
§14十不善を行ぜず
§15長寿天に生まれず
§16力・無畏・一切仏法の清浄

**§7〜§10 は上に向かい、§12〜§15 は下を否定する。**同じ句で、まったく方向の違う二群が繋がれています。

そのあいだに §11 が挟まります。

neyaṃ subhūte udārā śikṣā śakyā hīnasattvena śikṣitum (この広大なる学びは、劣れる衆生には学びえないna hi alpasthāmnā śakyam(力弱き者には堪えられない)

理由は三語で示されます ── sarvasattvasāra(一切衆生の精髄)/sarvasattvanāthakāma(一切衆生の救護者たらんと欲する者)/sarvasattvābhyudgatatā(一切衆生の上に出でたること)。


折り返し ── 本性清浄(§17)

§16 で「清浄を得る」と説かれた直後に、須菩提が反転させます。

一切法がこのように本性清浄であるならば、 いったいどの法について、菩薩は清浄を得るのですか

**すでに清浄なものに、得るべき清浄はない。**世尊は否定しません。evam etat subhūte, evam etat(そのとおり、そのとおり)── 二度重ねて肯定する。

そのうえで、答えを一つの語に置きます。

本性清浄なる一切法において、般若波羅蜜に学ぶ菩薩の asaṃsīdanatā anavalīnatā(沈まざること、怯まざること)── iyaṃ sā subhūte prajñāpāramitā(これがすなわち般若波羅蜜である)

**得るものが何も無いところで、沈まないこと。**それが般若波羅蜜の定義として与えられます。**本章でこの語だけが iyaṃ sā prajñāpāramitā という同定の形をとる。**そして章の最後(§31)で、その同定そのものが否定されます。


衆生のために(§18〜§19)

では、なぜ沈まないのか。§18 が理由を置きます。

愚かなる凡夫はこれらの法を知らず、見ず、法性を知らず、見ない。teṣāṃ sattvānāṃ kṛtaśaḥその衆生たちのために)菩薩は励み、精進を起こす ──

vayam evam ajānakān sattvān jānayiṣyāmaḥ(知らざる者を、知らしめん) vayam evam apaśyakān sattvān paśyayiṣyāmaḥ(見ざる者を、見せしめん)

**「学ぶ」がここではじめて他動詞に転じます。**自分が知るのではなく、知らせる。そしてその結果が §19 ── 他の衆生・他の人の心の動き(cittacaritavispandita)を如実に知り、他心智の彼岸に至る。

第十二章が「一切の心行を如実に知る」と説いたことが、ここでは学びの目的として置き直されています。


四つの「少なし」(§20〜§23)

譬喩が四つ並びます。すべて「少ない/多い」の対です。

§20石を離れ、金・純金・銀を産する土地塩地・荒地、草と茨に覆われた土地
§21転輪王の位に至る業をなす者小国王koṭṭarājya)に至る業をなす者
§22帝釈に至る業をなす者(一般の)天界に至る業をなす者
§23大梵に至る業をなす者梵衆天に至る業をなす者

上に行くほど狭くなる、という同じ形が四度。

しかし §23 だけ、対応する結論の軸がずれます。§20〜§22 が「般若波羅蜜に学ぶ菩薩は少なく、声聞・独覚に学ぶ者は多い」で閉じるのに対し、§23 は ──

少 ── 不退転の菩薩 多 ── 無上正等覚から退転する菩薩

**線が、菩薩の外から菩薩の内へ引き直されている。**そしてそのまま §24 の逓減に流れ込みます。

なお **§22 では、多いほうが bahutarakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ(多くの菩薩摩訶薩)と呼ばれます。**声聞・独覚の学びに学ぶ者もまた菩薩と呼ばれている ── 本経が「菩薩」の語を狭く使わないことが、ここで露わになります。


四段の逓減(§24)

譬喩を離れて、直接に数えます。

anuttarāyāṃ samyaksaṃbodhau saṃprasthitāḥ    無上正等覚に発趣せる者  …… alpaka(少)
tathatvāya pratipadyante                     真実そのもののために行ずる者 …… alpataraka(より少)
prajñāpāramitāyāṃ yogam āpadyante            般若波羅蜜に瑜伽を修する者 …… alpatama(最も少)
avinivartanīyā anuttarāyāṃ samyaksaṃbodheḥ   不退転の菩薩       …… alpatamebhyo 'lpatama

比較級・最上級が積み重ねられ、最後は「最少の者よりもなお最少」となる。

そして結論。

その最少の者たちの数に入りたいと願うならば、 まさにこの般若波羅蜜において学ぶべし、瑜伽を修すべし

少なさを数え上げたのは、絶望させるためではなく、そこへ入る道が一つしかないことを言うためでした。


一切の波羅蜜が、そこに摂まる(§25〜§26)

八つの心が生じない ── khila(心の荒み)/vicikitsā(疑)/īrṣyāmātsarya(嫉と慳)/dauḥśīlya(破戒)/vyāpāda(瞋)/kausīdya(懈怠)/vikṣepa(散乱)/dauṣprajña(悪慧)。

**六波羅蜜の各々に対応する障礙が並んでいます。**慳に施、破戒に戒、瞋に忍、懈怠に精進、散乱に禅定、悪慧に般若。冒頭の khilavicikitsā だけがそれに先立つ ── 心が荒んでいれば、そもそも始まらない。

そこから三つの譬喩で「包摂」が説かれます。

譬喩含むもの含まれるもの
有身見六十二見
人の命根が働くとき一切の根(=一切の善法)
人の命根が滅するとき一切の根(=無知が滅すれば一切の不善法

**第一の譬喩が異様です。**善き包摂を説くのに、**まず悪しき包摂を引く。**六十二見という誤った見解の全体が、有身見というただ一つの根から出ている ── **その構造が同じだ、と言っている。**根が一つなら、枝は数えるまでもない。

第二と第三は対になります。**命根が生きているあいだは一切の根が働き、命根が滅すれば一切の根が滅する。**そしてその「滅する側」に置かれるのが **ajñāna(無知)**です。無知が滅すれば、一切の不善法が滅する。


弾指の間(§27)

比較が置かれます。

一人の菩薩が、三千大千世界の一切衆生に、生涯にわたって衣・食・臥具・医薬と一切の安楽の資具を供養する ── その福徳は多いか。多い、と須菩提は答えます。

しかし ──

antaśo 'cchaṭāsaṃghātamātrakam api bhāvayetわずかに、指を弾く間ほどでも、この般若波羅蜜を修習するならば)

そのほうが多い。

理由は一語 ── āhārikā(運び来たらすもの)。般若波羅蜜は無上正等覚をもたらすものである。供養は福徳を生むが、菩提を運んではこない。


声聞の円満をも学ぶ(§29)

本章でもっとも意外な一段です。

般若波羅蜜に学ぶ菩薩について、世尊は言います ── nāhaṃ tāṃ saṃpattiṃ samanupaśyāmi, yā tena na śikṣitā bhavati彼が学んでいない円満を、わたしは見ない)。

須菩提が食い下がる ── 「声聞の円満も、ですか。」

「声聞の円満も、である。」

ただし、と続きます。

「声聞の円満に住しよう」とは学ばない。 「わたくしに声聞の円満があればよい」とも学ばない。

声聞衆をも知る。しかしそこに住しない。 かく思量して、反発もしないvyavacārayati, na ca prativahati)── **「われもまた、これら声聞の徳を説き示し、開き顕すべきである」**と、かく学ぶ。

**第二十四章が「声聞乗の人と諍うな」と説いたことの、積極的な形です。**諍わないだけでなく、その徳を説けるだけ学んでおく。しかしそこに立たない。


想わずして行ずる(§31)

章の結び。そして §17 の同定が、ここで解かれます。

§17 で iyaṃ sā subhūte prajñāpāramitā(これがすなわち般若波羅蜜である)と与えられました。その同じ句が、否定される対象として戻ってきます。

もし「これがその般若波羅蜜である。これが一切智性をもたらすであろう」と、 かく saṃjānīte(想う)ならば ── 般若波羅蜜を行ずる。

しかし、その般若波羅蜜をも想わないならば ── 「これがその般若波羅蜜である」とも、 「これが一切智性をもたらすであろう」とも、 想わず、観じないならば ──

saced evaṃ carati bodhisattvo mahāsattvaḥ, carati prajñāpāramitāyām (かく行ずるならば、菩薩は般若波羅蜜において行ずる

**prajñāpāramitāṃ carati(般若波羅蜜を行ずる・対格)と prajñāpāramitāyāṃ carati(般若波羅蜜において行ずる・処格)が、最後の二文で切り替わります。**対格で行じているあいだは、まだ般若波羅蜜が対象として立っている。処格に移ったとき、はじめてそのなかに入る。

「どこで学ぶのか」と問うて始まった章が、「どこにおいて行ずるか」で閉じます。


§1 どこで学べば一切智性に学ぶことになるか 〈V. 210〉

atha khalv āyuṣmān subhūtir bhagavantam etad avocat ——

kva punar bhagavan śikṣamāṇo bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvajñatāyāṃ śikṣate? ||

bhagavān āha ——

sacet subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣaye śikṣate, sarvajñatāyāṃ śikṣate | evam   anutpāde   anirodhe   ajātau   abhāve   viveke   virāge   ākāśe   dharmadhātau ||

sacet subhūte bodhisattvo mahāsattvo nirvāṇe śikṣate, sarvajñatāyāṃ śikṣate ||


§2 須菩提の再問 〈V. 210〉

subhūtir āha ——

kiṃ kāraṇaṃ bhagavan bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣaye śikṣamāṇaḥ śikṣate sarvajñatāyām, evam   anutpāde   anirodhe   ajātau   abhāve   viveke   virāge   ākāśe   dharmadhātau   nirvāṇe śikṣamāṇaḥ śikṣate sarvajñatāyām? ||

evam ukte bhagavān āyuṣmantaṃ subhūtim etad avocat ——

yat subhūte evaṃ vadasi —— kiṃ kāraṇaṃ bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣaye śikṣamāṇaḥ śikṣate sarvajñatāyām, evam anutpāde anirodhe ajātau abhāve viveke virāge ākāśe dharmadhātau nirvāṇe śikṣamāṇaḥ śikṣate sarvajñatāyām iti? ||


§3 真如は尽きるか ── 尽は尽きず 〈V. 210〉

tat kiṃ manyase subhūte yā tathāgatasya tathatā yayā tathatayā tathāgatas tathāgata iti prabhāvyate, api nu sā kṣīyate? ||

subhūtir āha —— no hīdaṃ bhagavan ||

tat kasya hetoḥ? na hi bhagavan kṣayaḥ kṣīyate | akṣayo hi bhagavan kṣayaḥ ||


§4 真如は生じ滅するか 〈V. 210〉

bhagavān āha ——

tat kiṃ manyase subhūte yā tathāgatasya tathatā yayā tathatayā tathāgatas tathāgata iti prabhāvyate, api nu sā   utpadyate vā   nirudhyate vā   jāyate vā   bhavati vā   vibhavati vā   vivicyate vā   rajyate vā   virajyate vā   ākāśībhavati vā   dharmībhavati vā? ||

āha —— no hīdaṃ bhagavan ||


§5 真如は涅槃するか 〈V. 210〉

bhagavān āha ——

tat kiṃ manyase subhūte yā tathāgatasya tathatā yayā tathatayā tathāgatas tathāgata iti prabhāvyate, api nu sā nirvāti? ||

āha —— no hīdaṃ bhagavan ||


§6 「真如は尽きず」と学ぶ 〈V. 210〉

bhagavān āha ——

tasmāt tarhi subhūte evaṃ śikṣamāṇo bodhisattvo mahāsattvo na tathatā kṣīyate ity evaṃ śikṣate ||


§7 かく学ぶ者が学ぶところ 〈V. 210〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ śikṣate sarvajñatāyām ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ   śikṣate prajñāpāramitāyām,   śikṣate buddhabhūmau,   śikṣate baleṣu,   śikṣate vaiśāradyeṣu,   śikṣate sarvabuddhadharmeṣu,   śikṣate sarvajñajñāne ||


§8 一切学の波羅蜜 ── 魔に破られず 〈V. 210〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvaśikṣāpāramitām anuprāpsyati ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo na śakyo māreṇa vā māraparṣadā vā mārakāyikābhir vā devatābhir abhimarditum ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣipram avinivartanīyadharmatām anuprāpsyati ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣipraṃ bodhimaṇḍe niṣatsyati ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ svake gocare carati ||


§9 救護をなす法 ── 四無量 〈V. 210〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ śikṣate nāthakarakeṣu dharmeṣu,   śikṣate mahāmaitryām,   mahākaruṇāyāṃ śikṣate,   mahāmuditāyāṃ śikṣate,   mahopekṣāyāṃ śikṣate ||


§10 法輪・一切界・如来の家系・甘露の門 〈V. 210〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ śikṣate triparivartasya dvādaśākārasya dharmacakrasya pravartanāya ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvadhātuṃ nonīkariṣyāmīti śikṣate ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvas tathāgatavaṃśasya anupacchedāya śikṣate ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo amṛtadhātudvāraṃ vivariṣyāmīti śikṣate ||


§11 この学びは劣れる者に堪えず 〈V. 210–211〉

na iyaṃ subhūte udārā śikṣā śakyā hīnasattvena śikṣitum | na hi alpasthāmnā śakyam asyāṃ śikṣāyāṃ śikṣitum ||

tat kasya hetoḥ? sarvasattvasārā hi te subhūte, sarvasattvanāthakāmā hi te subhūte, ye ‘syāṃ śikṣāyāṃ śikṣante | sarvasattvābhyudgatatāṃ te ‘nuprāptukāmāḥ, ya iha śikṣante ||


§12 生まれざる処 〈V. 211〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo   na nirayeṣu upapadyate,   na tiryagyoniṣu upapadyate,   na pretaviṣayeṣu upapadyate,   na asureṣu kāyeṣu upapadyate,   na pratyantajanapadeṣu upapadyate,   na caṇḍālakuleṣu upapadyate,   na śākunikakuleṣu upapadyate,   na niṣādadhīvaraurabhrikakuleṣu upapadyate, na apy anyeṣv evaṃrūpeṣu hīnajātikeṣu hīnakarmaseviṣu vā kuleṣu upapadyate ||


§13 身に欠くるところなし 〈V. 211〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo   na andho bhavati,   na badhiro bhavati,   na kāṇo bhavati,   na kuṇṭho bhavati,   na kubjo bhavati,   na kuṇir bhavati,   na laṅgo bhavati,   na khañjo bhavati,   na jaḍo bhavati,   na lolo bhavati,   na lollo bhavati,   na kallo bhavati,   na hīnāṅgo bhavati,   na vikalāṅgo bhavati,   na vikṛtāṅgo bhavati,   na durbalo bhavati,   na durvarṇo bhavati,   na duḥsaṃsthāno bhavati,   na hīnendriyo bhavati,   na vikalendriyo bhavati ||

sarvākāraparipūrṇendriyo bhavati, svarasaṃpanno bhavati ||


§14 十不善を行ぜず 〈V. 211〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo   na prāṇātipātī bhavati,   na adattādāyī bhavati,   na kāmamithyācārī bhavati,   na mṛṣāvādī bhavati,   na piśunavāg bhavati,   na paruṣavāg bhavati,   na saṃbhinnapralāpī bhavati,   na abhidhyālur bhavati,   na vyāpannacitto bhavati,   na mithyādṛṣṭiko bhavati,   na mithyājīvena jīvikāṃ kalpayati ||


§15 長寿天に生まれず ── 方便善巧 〈V. 211〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo   na dīrghāyuṣkeṣu deveṣu upapadyate,   na duḥśīlaparigrāhako bhavati,   na abhūtadharmaparigrāhako bhavati,   na dhyānasamāpattivaśena upapadyate ||

tat kasya hetoḥ? asti hi tasya upāyakauśalyam, yena upāyakauśalyena samanvāgato bodhisattvo mahāsattvo na dīrghāyuṣkeṣu deveṣu upapadyate ||

tat punaḥ subhūte upāyakauśalyaṃ bodhisattvasya mahāsattvasya katamat? yad uta iyam eva prajñāpāramitā ||

tathā ca atra upāyakauśalye yogam āpadyate, yathā anyena upāyakauśalyena samanvāgato bodhisattvo mahāsattvo dhyānāni ca samāpadyate, na ca dhyānavaśena upapadyate ||


§16 力・無畏・一切仏法の清浄 〈V. 211〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo   balapariśuddhiṃ nigacchati,   vaiśāradyapariśuddhiṃ nigacchati,   sarvabuddhadharmapariśuddhiṃ nigacchati, tām anuprāpnoti ||


§17 一切法は本性清浄 ── 沈まず、怯まざること 〈V. 211〉

āyuṣmān subhūtir āha ——

yadā bhagavan sarvadharmā evaṃ prakṛtipariśuddhāḥ, tat katamasya bhagavan dharmasya bodhisattvo mahāsattvo   balapariśuddhiṃ nigacchati,   vaiśāradyapariśuddhiṃ nigacchati,   sarvabuddhadharmapariśuddhiṃ nigacchati, tām anuprāpnoti? ||

evam ukte bhagavān āyuṣmantaṃ subhūtim etad avocat ——

evam etat subhūte, evam etat ||

tat kasya hetoḥ? sarvadharmā hi subhūte prakṛtyaiva pariśuddhāḥ ||

evaṃ subhūte prakṛtipariśuddheṣu sarvadharmeṣu bodhisattvasya mahāsattvasya prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇasya yā asaṃsīdanatā anavalīnatā, iyaṃ sā subhūte prajñāpāramitā ||


§18 知らざる者を知らしめん 〈V. 211–212〉

evaṃ subhūte bālapṛthagjanā enān dharmān ajānanto apaśyanto dharmāṇāṃ dharmatāṃ na jānanti, na paśyanti ||

teṣāṃ sattvānāṃ kṛtaśaḥ subhūte bodhisattvā mahāsattvā vyāyacchante, vīryam ārabhante ——

  vayam evam ajānakān sattvān jānayiṣyāmaḥ,   vayam evam apaśyakān sattvān paśyayiṣyāmaḥ ity atra śikṣāyāṃ śikṣante ||

atra śikṣāyāṃ śikṣamāṇā bodhisattvā mahāsattvā   balāny anuprāpnuvanti,   vaiśāradyāny anuprāpnuvanti,   sarvabuddhadharmān anuprāpnuvanti ||


§19 他心の如実知 〈V. 212〉

evaṃ śikṣamāṇāḥ subhūte bodhisattvā mahāsattvāḥ parasattvānāṃ parapudgalānāṃ cittacaritavispanditāni yathābhūtaṃ prajānanti |

yathābhūtaṃ prajānantaḥ paracittacaritajñatāyāḥ pāraṃ gacchanti ||


§20 譬喩 一 ── 大地 〈V. 212〉

tad yathāpi nāma subhūte alpakās te mahāpṛthivyāṃ pṛthivīpradeśāḥ ye apagatapāṣāṇāḥ, yatra suvarṇaṃ vā jātarūpaṃ vā rajataṃ vā utpadyate |

atha khalu punar bahutarakās te mahāpṛthivyāṃ pṛthivīpradeśāḥ, ya ūṣarā ujjaṅgalā vividhatṛṇakāṇḍakaṇṭakādhānāḥ ||

evam eva subhūte alpakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye ‘syāṃ sarvajñatāśikṣāyāṃ śikṣante yad uta prajñāpāramitāśikṣāyām |

atha khalu bahutarakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye śrāvakapratyekabuddhaśikṣāyāṃ śikṣante ||


§21 譬喩 二 ── 転輪王と小国王 〈V. 212〉

punar aparaṃ subhūte tad yathāpi nāma alpakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye cakravartirājyasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante |

atha khalu bahutarakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye koṭṭarājyasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante ||

evam eva subhūte alpakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye imaṃ mārgam ārūḍhā yad uta prajñāpāramitāmārgam, anuttarāṃ samyaksaṃbodhim abhisaṃbhotsyāmahe iti |

atha khalu bahutarakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye śrāvakapratyekabuddhamārgam ārūḍhāḥ ||


§22 譬喩 三 ── 帝釈と天界 〈V. 212〉

punar aparaṃ subhūte tad yathāpi nāma alpakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye śakrasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante |

atha khalu bahutarakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye devalokasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante ||

evam eva subhūte alpakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye ‘syāṃ prajñāpāramitāśikṣāyāṃ śikṣante |

atha khalu bahutarakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye śrāvakapratyekabuddhaśikṣāyāṃ śikṣante ||


§23 譬喩 四 ── 大梵と梵衆 〈V. 212〉

punar aparaṃ subhūte tad yathāpi nāma alpakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye brahmasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante |

atha khalu bahutarakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye brahmapārṣadyasaṃvartanīyaṃ karma samādāya vartante ||

evam eva subhūte alpakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye avinivartanīyā anuttarāyāṃ samyaksaṃbodheḥ |

atha khalu bahutarakās te bodhisattvā mahāsattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye vivartante anuttarāyāḥ samyaksaṃbodheḥ ||


§24 四段の逓減 ── 最少より、なお最少 〈V. 212–213〉

tasmāt tarhi subhūte alpakās te sattvāḥ sattvanikāye saṃvidyante, ye anuttarāyāṃ samyaksaṃbodhau saṃprasthitāḥ ||

tebhyo ‘pi subhūte alpebhyo alpatarakās te sattvāḥ, ye tathatvāya pratipadyante ||

tebhyo ‘pi subhūte alpatarakebhyas tathatvāya pratipadyamānebhyo alpatamās te, ye prajñāpāramitāyāṃ yogam āpadyante ||

tebhyo ‘pi subhūte alpatamebhyaḥ prajñāpāramitāyāṃ yogam āpadyamānebhyo alpatamās te bodhisattvā mahāsattvāḥ, ye avinivartanīyā anuttarāyāṃ samyaksaṃbodheḥ ||

tasmāt tarhi subhūte bodhisattvena mahāsattvena ya ete alpatamebhyo alpatamā avinivartanīyā bodhisattvā mahāsattvāḥ, teṣu gaṇanāṃ gantukāmena ihaiva prajñāpāramitāyāṃ śikṣitavyam, yogam āpattavyam ||


§25 八つの心が生ぜず 〈V. 213〉

punar aparaṃ subhūte bodhisattvasya mahāsattvasya evaṃ prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇasya   na khilasahagataṃ cittam utpadyate,   na vicikitsāsahagataṃ cittam utpadyate,   na īrṣyāmātsaryasahagataṃ cittam utpadyate,   na dauḥśīlyasahagataṃ cittam utpadyate,   na vyāpādasahagataṃ cittam utpadyate,   na kausīdyasahagataṃ cittam utpadyate,   na vikṣepasahagataṃ cittam utpadyate,   na dauṣprajñasahagataṃ cittam utpadyate ||


§26 一切の波羅蜜が摂まる ── 三つの譬喩 〈V. 213〉

evaṃ hi subhūte prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇena bodhisattvena mahāsattvena   sarvāḥ pāramitāḥ saṃgṛhītā bhavanti,   sarvāḥ pāramitā udgṛhītā bhavanti,   sarvāḥ pāramitā anugatā bhavanti,   sarvāḥ pāramitā antargatā bhavanti ||

tad yathāpi nāma subhūte satkāyadṛṣṭau dvāṣaṣṭidṛṣṭigatāny antargatāni bhavanti, evam eva subhūte prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇasya bodhisattvasya mahāsattvasya tasyāṃ sarvāḥ pāramitā antargatā bhavanti ||

tad yathāpi nāma subhūte puruṣasya jīvitendriye pravartamāne sarvāṇi indriyāṇy antargatāni bhavanti, evam eva subhūte bodhisattvasya mahāsattvasya prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇasya sarvakuśalā dharmā antargatā bhavanti ||

tad yathāpi nāma subhūte puruṣasya jīvitendriye niruddhe sarvāṇi indriyāṇi niruddhāni bhavanti, evam eva subhūte bodhisattvasya mahāsattvasya prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇasya ajñāne niruddhe sarve akuśalā dharmā niruddhā bhavanti, sarvāś ca tad anyāḥ pāramitā antargatāḥ parigṛhītā bhavanti ||

tasmāt tarhi subhūte bodhisattvena mahāsattvena sarvāḥ pāramitāḥ parigrahītukāmena prajñāpāramitāyāṃ śikṣitavyam ||


§27 一切衆生の最上 ── 弾指の間の修習 〈V. 213〉

prajñāpāramitāyāṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvasattvānām agratāyāṃ śikṣate ||

tat kasya hetoḥ? puṇyāgratvāt ||

tat kiṃ manyase subhūte yāvantas trisāhasramahāsāhasre lokadhātau sarvasattvāḥ sattvasaṃgraheṇa saṃgṛhyamāṇāḥ, api nu te bahavo bhavanti? ||

subhūtir āha ——

jāmbūdvīpakā eva tāvad bhagavan bahavaḥ sattvā bhavanti, kaḥ punar vādo ye trisāhasramahāsāhasre lokadhātau sattvāḥ ||

bhagavān āha ——

yaḥ subhūte eko bodhisattvo mahāsattvo yāvaj jīvaṃ tiṣṭhaṃs tān sarvasattvān cīvarapiṇḍapātaśayanāsanaglānapratyayabhaiṣajyapariṣkāraiḥ sarvasukhopadhānaiś ca upatiṣṭhet, tat kiṃ manyase subhūte api nu sa bodhisattvo mahāsattvas tato nidānaṃ bahutaraṃ puṇyaṃ prasavati? ||

subhūtir āha —— bahu bhagavan, bahu sugata ||

bhagavān āha ——

ataḥ sa subhūte bodhisattvo mahāsattvas tato nidānaṃ bahutaraṃ puṇyaṃ prasavati, ya imāṃ prajñāpāramitām antaśo acchaṭāsaṃghātamātrakam api bhāvayet ||

tat kasya hetoḥ? evaṃ mahārthikā hi subhūte prajñāpāramitā bodhisattvasya mahāsattvasya anuttarāyāḥ samyaksaṃbodher āhārikā ||


§28 かく願う者は般若波羅蜜に学ぶべし 〈V. 213–214〉

tasmāt tarhi subhūte bodhisattvena mahāsattvena   anuttarāṃ samyaksaṃbodhim abhisaṃboddhukāmena   sarvasattvānām anuttaratāṃ gantukāmena   sarvasattvānām anāthānāṃ nāthena bhavitukāmena   buddhaviṣayam anuprāptukāmena   buddhavṛṣabhitām anugantukāmena   buddhavikrīḍitaṃ vikrīḍitukāmena   buddhasiṃhanādaṃ naditukāmena   buddhasaṃpattim anuprāptukāmena   trisāhasramahāsāhasre lokadhātau dharmasāṃkathyaṃ kartukāmena bodhisattvena mahāsattvena prajñāpāramitāyāṃ śikṣitavyam ||

prajñāpāramitāyāṃ subhūte śikṣamāṇasya bodhisattvasya mahāsattvasya na ahaṃ tāṃ saṃpattiṃ samanupaśyāmi, yā tena na śikṣitā bhavati ||


§29 声聞の円満をも学ぶ 〈V. 214〉

subhūtir āha ——

kiṃ punar bhagavan śrāvakasaṃpattir api tena bodhisattvena mahāsattvena śikṣitā bhavati? ||

bhagavān āha ——

śrāvakasaṃpattir api subhūte tena bodhisattvena mahāsattvena śikṣitā bhavati ||

na khalu punaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ śrāvakasaṃpatyāṃ sthāsyāmīti śikṣate, śrāvakasaṃpattir vā me bhaviṣyatīti na evaṃ śikṣate ||

ye ‘pi te subhūte śrāvakagaṇāḥ, tān api sa jānāti, na ca tatra avatiṣṭhate |

evaṃ ca vyavacārayati, na ca prativahati —— mayā apy ete śrāvakaguṇā deśayitavyāḥ prakāśayitavyā iti śikṣate ||


§30 応供となり、退失なく、菩提に近づく 〈V. 214〉

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ sadevamānuṣāsurasya lokasya dakṣiṇīyatāṃ gacchati ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ sarvāṃs tato ‘nyān dakṣiṇīyān śrāvakapratisaṃyuktān pratyekabuddhapratisaṃyuktāṃś ca abhibhavati, sarvajñatā ca asya āsannī bhavati ||

evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvo na riñcati, prajñāpāramitāṃ carati prajñāpāramitāyām avirahitaḥ prajñāpāramitāvihāreṇa ||

evaṃ caran subhūte bodhisattvo mahāsattvo aparihāṇadharmā aparihāṇadharmeti veditavyaḥ ||

sarvajñatāyā dūrīkaroti śrāvakabhūmim, pratyekabuddhabhūmiṃ ca, āsannī bhavaty anuttarāyāḥ samyaksaṃbodheḥ ||


§31 想わずして行ずる ── 章の結び 〈V. 214〉

sacet punar asya evaṃ bhavati —— iyaṃ sā prajñāpāramitā, iyaṃ sarvajñatām āhariṣyati, ity evaṃ saṃjānīte, carati prajñāpāramitām ||

atha tām api prajñāpāramitāṃ na saṃjānīte —— iyaṃ sā prajñāpāramitā iti vā, asya vā prajñāpāramitā sarvajñatām āhariṣyati iti vā, evam api subhūte bodhisattvo mahāsattvo na saṃjānīte, na samanupaśyati ||

saced evaṃ carati bodhisattvo mahāsattvaḥ, carati prajñāpāramitāyām iti ||


尾題

āryāṣṭasāhasrikāyāṃ prajñāpāramitāyāṃ śikṣāparivarto nāma pañcaviṃśatitamaḥ ||

聖なる八千頌般若波羅蜜における学と名づくる品、第二十五


付記 一:訂正・保留した箇所

刊本扱い理由
na tathatā kṣīyate ityevaṃ śikṣate(§6)※原文どおりkṣīyate iti の連声を解いた。引用符の役をする iti の直前で息を切る
neyaṃ subhūte udārā śikṣā(§11)na iyam に分けた連声を解いたのみ。語順は原文どおり(subhūtena iyamudārā の間に割り込む)
nonīkariṣyāmīti(§10)※原文どおりna + ūnī-kariṣyāmia + ū → o の連声。「一切界を減らすまい」。連声が語頭の否定辞を呑み込んでいるので、分けずに唱える
paśyayiṣyāmaḥ(§18)※原文どおり通常の使役は darśayiṣyāmaḥ。**paś- から直接つくられた仏教梵語の形。**直前の jānayiṣyāmaḥ(通常は jñāpayiṣyāmaḥ)と対にするために揃えられている
śrāvakasaṃpatyāṃ sthāsyāmīti(§29)※原文どおり通常は śrāvakasaṃpattau。**同じ文中で śrāvakasaṃpattir と正規形が現れるので、写本の揺れと見られる。**唱えるときは刊本どおりでよい
sarvajñatāyā dūrīkaroti śrāvakabhūmim(§30)※原文どおり語尾のヴィサルガが落ちている(sarvajñatāyāḥ)。**「一切智性から声聞地・独覚地を遠ざける」**と解した
asya vā prajñāpāramitā sarvajñatām āhariṣyati(§31)※原文どおり文脈からは iyaṃ vā が期待されるところ。asya(この者にとって)を補って読む
imāṃ sarvajñatām āhariṣyati(§31)※原文どおりiyaṃ sā prajñāpāramitā を主語とし、imāṃ sarvajñatām を目的語とする。同じ文の後半では sarvajñatām に指示詞が付かない
mahāmaitryām śikṣate の語順(§9)※原文どおり**四無量のうち第一だけ śikṣate が前に、残る三つは後に置かれる。**刊本のまま行を分けた
abhisaṃbhotsyāmahe(§21)※原文どおり一人称複数のアートマネーパダ未来形。譬喩の中で菩薩たちが自ら発する言葉

刊本の略記について

本章に peyālaṃ は無い。§1 の十処も、§12 の八つの生処も、§13 の二十語も、§14 の十一項も、§25 の八心も、§28 の九つの願も、**いずれも刊本が全項を書き出している。**行分けのみ施した。

ただし **§2 の再問だけは、§1 の十語をそのまま繰り返し、さらに世尊がそれを引用してもう一度繰り返す。**同じ十語が続けて三度現れる。**これは略されておらず、繰り返しそのものが本文である。**そのまま三度唱える。


付記 二:本章の語

章題の語

śikṣā(学)と、その動詞 śikṣate本章は動詞 śikṣate とその現在分詞 śikṣamāṇa で編まれています。

意味現れかた
śikṣate学ぶ全篇
śikṣamāṇaḥ学ぶとき(現在分詞・単数)evaṃ śikṣamāṇaḥ として §7〜§16 に十七度、§30 に三度
śikṣamāṇāḥ学ぶとき(複数)§18・§19
śikṣitavyam学ぶべし§24・§26・§28
śikṣitā学ばれたる§28・§29
śikṣā学び§11・§18・§20
sarvaśikṣāpāramitā一切の学の波羅蜜§8

学びの場所、十語(§1〜§2)

意味
kṣaya
anutpāda不生
anirodha不滅
ajāti無生
abhāva無有
viveka遠離
virāga離貪
ākāśa虚空
dharmadhātu法界
nirvāṇa涅槃

真如の段(§3〜§6)

意味
tathatā真如
prabhāvyate〜として顕わされる・言い顕わされる
akṣayo hi kṣayaḥ尽は尽きざるものなり
vibhavati無くなる(bhavati の対)
ākāśībhavati虚空となる
dharmībhavati法となる
nirvāti涅槃する

ākāśībhavatidharmībhavati は、§1 の ākāśe dharmadhātau を動詞に立てた形です。学びの場所として挙げられた語が、そのまま真如について否定される。


かく学ぶ者の得るもの(§8〜§10)

意味
abhimarditum踏みにじる・破る
avinivartanīyadharmatā不退転の法性
bodhimaṇḍa菩提道場
svake gocare carati自らの境界に行ずる
nāthakaraka dharmāḥ救護をなす法
triparivarta dvādaśākāra dharmacakra三転十二行相の法輪
sarvadhātuṃ nonīkariṣyāmi一切界を減らすまい
tathāgatavaṃśasya anupaccheda如来の家系を絶やさざること
amṛtadhātudvāraṃ vivariṣyāmi甘露界の門を開かん

堪えうる者(§11)

意味
udārā śikṣā広大なる学び
hīnasattva劣れる衆生
alpasthāman力弱き者
sarvasattvasāra一切衆生の精髄
sarvasattvanāthakāma一切衆生の救護者たらんと欲する者
sarvasattvābhyudgatatā一切衆生の上に出でたること

生まれざる処(§12)

niraya(地獄)/tiryagyoni(畜生)/pretaviṣaya(餓鬼の境)/asura kāya(阿修羅の身)/pratyantajanapada辺地)/caṇḍālakulaśākunikakula鳥を捕る家)/niṣāda dhīvara aurabhrika kula猟師・漁師・羊飼いの家)/hīnajātika hīnakarmasevin kula


身の欠陥、二十語(§13)

andha(盲)/badhira(聾)/kāṇa(隻眼)/kuṇṭha(鈍・不具)/kubja(傴僂)/kuṇi手の萎えたる)/laṅgakhañja)/jaḍa(鈍)/lolalollakallahīnāṅga肢欠けたる)/vikalāṅgavikṛtāṅgadurbaladurvarṇaduḥsaṃsthāna形の醜き)/hīnendriyavikalendriya

**laṅga lola lolla kalla の四語は語義が確定していません。**音の連なりで畳まれており、意味を一つずつ立てるよりも、否定辞 na の反復として唱えるのが本来の形と思われます。

締めの二語 ── sarvākāraparipūrṇendriyaあらゆる相に諸根まどかなる)/svarasaṃpanna声を具えたる)。


方便善巧(§15)

意味
dīrghāyuṣkeṣu deveṣu長寿天に
duḥśīlaparigrāhaka悪しき戒を受持する者
abhūtadharmaparigrāhaka不実の法を受持する者
dhyānasamāpattivaśena upapadyate禅定の力によって生まれ変わる
upāyakauśalya方便善巧

yad uta iyam eva prajñāpāramitā ── 方便善巧とは何か。**「すなわち、この般若波羅蜜そのものである。」**本経が方便善巧を般若波羅蜜と同定する数少ない箇所です。


本性清浄の段(§17〜§19)

意味
prakṛtipariśuddha本性清浄
prakṛtyaiva pariśuddhāḥ本性そのままに清浄
asaṃsīdanatā沈まざること
anavalīnatā怯まざること
bālapṛthagjana愚かなる凡夫
dharmatā法性
teṣāṃ sattvānāṃ kṛtaśaḥその衆生たちのために
vyāyacchate励む
ajānaka / apaśyaka知らざる者/見ざる者
cittacaritavispandita心の行のうごめき
paracittacaritajñatā他心行智

少なさの譬喩(§20〜§24)

意味
apagatapāṣāṇa石を離れたる
jātarūpa純金
ūṣara塩地
ujjaṅgala荒地・乾ける不毛の地
vividhatṛṇakāṇḍakaṇṭakādhāna種々の草・茎・茨を蔵する
sattvanikāya衆生の群
saṃvartanīyaṃ karma〜に至らしむる業
koṭṭarājya小城の王位
brahmapārṣadya梵衆天
alpaka / alpataraka / alpatama少/より少/最も少
tathatvāya pratipadyate真実そのもののために行ずる
gaṇanāṃ gacchatiその数に入る

波羅蜜の包摂(§25〜§26)

八心 ── khila心の荒み)/vicikitsā(疑)/īrṣyāmātsarya(嫉と慳)/dauḥśīlya(破戒)/vyāpāda(瞋)/kausīdya(懈怠)/vikṣepa(散乱)/dauṣprajña悪慧

四動詞 ── saṃgṛhīta(摂められたる)/udgṛhīta受け取られたる)/anugata(随い入りたる)/antargata内に入りたる

意味
satkāyadṛṣṭi有身見
dvāṣaṣṭidṛṣṭigata六十二見
jīvitendriya命根
ajñāna無知

福徳の比較(§27)

意味
agratā最上たること
puṇyāgratva福徳の最上なること
sattvasaṃgraheṇa saṃgṛhyamāṇāḥ衆生という括りで括られたる
jāmbūdvīpaka閻浮提の者
sarvasukhopadhāna一切の安楽の資具
acchaṭāsaṃghātamātraka指を弾く間ほど
mahārthika大いなる利あるもの
āhārika運び来たらすもの

九つの願(§28)

abhisaṃboddhukāma(証得せんと欲する)/anuttaratāṃ gantukāma無上に至らんと欲する)/nāthena bhavitukāma救護者たらんと欲する)/buddhaviṣayam anuprāptukāma(仏の境界に至らんと欲する)/buddhavṛṣabhitām anugantukāma仏の牛王たることに従わんと欲する)/buddhavikrīḍitaṃ vikrīḍitukāma仏の遊戯に遊ばんと欲する)/buddhasiṃhanādaṃ naditukāma仏の獅子吼を吼えんと欲する)/buddhasaṃpattim anuprāptukāma(仏の円満に至らんと欲する)/dharmasāṃkathyaṃ kartukāma法談をなさんと欲する


声聞の円満と結び(§29〜§31)

意味
śrāvakasaṃpatti声聞の円満
vyavacārayati思量する
prativahati反発する・抗う
dakṣiṇīyatā応供たること
abhibhavati凌駕する
āsannī bhavati近づく
riñcati捨て置く・空しくする(√ric)
avirahita離れざる
aparihāṇadharman退失せざる法をもつ者
saṃjānīte想う・想として取る
samanupaśyati観ずる

唱えかたについて

§1〜§2 ── 十語を三度

同じ十語が続けて三度現れます。**一度目(§1)は世尊の答え、二度目(§2 前半)は須菩提の問い返し、三度目(§2 後半)は世尊による引用です。**同じ速さで三度唱える。三度目で速めない。

§3〜§5 ── 三度の no hīdaṃ bhagavan

問いは長く、答えは短い。答えの前に一拍おく。no hīdaṃ bhagavan は三度とも同じ長さ、同じ高さで。

§7〜§16 ── evaṃ śikṣamāṇaḥ の連禱

本章の中心です。**evaṃ śikṣamāṇaḥ subhūte bodhisattvo mahāsattvaḥ までを一息で唱え、そこで軽く切る。**着地点はそのあとに置く。十七度、同じ息づかいを崩さない。

§12〜§14 ── 否定の連なり

na ... upapadyate na ... bhavati が二十以上続きます。**否定辞 na を強く打たない。**平坦に流す。§13 の締め二句(sarvākāraparipūrṇendriyo bhavati, svarasaṃpanno bhavati)ではじめて否定が外れるので、ここだけわずかに間をとる。

§20〜§23 ── 四つの譬喩

同じ型が四度。alpakās tebahutarakās te を対にして、同じ間で置く。§23 の結論だけ内容が変わるが、唱えかたは変えない。変わったことは言葉が言う。

§24 ── 逓減

alpakaalpatarakaalpatamaalpatamebhyo alpatamā。**声を細めない。**同じ強さで四段を降りる。

§27 ── acchaṭāsaṃghātamātrakam

長い供養の列挙のあとに、この一語が来ます。**列挙を速めず、この語も速めない。**同じ速さで置くほうが、対比が立ちます。

§31 ── 対格から処格へ

最後の二文で prajñāpāramitāṃ carati(対格)が carati prajñāpāramitāyām(処格)に変わります。**最終行の prajñāpāramitāyām の語尾を、はっきり伸ばす。**ここが章の着地点です。

よかったらシェアしてね!
  • URLをコピーしました!
  • URLをコピーしました!

コメント

コメントする

CAPTCHA


目次