八千頌般若経 第三十一章 法上 原文

dharmodgataparivarta ekatriṃśattamaḥ ── 読誦用テキスト(全文)

読誦用テキストと同じ体裁。見出し脇の〈V. 〉は Vaidya 版の頁数。 本章は省略記号を一切用いず、全文を書き出しています。 上から下まで、そのまま唱えられます。


目次

読誦の手引き

行の切り方

  • 1行=1息。行末で軽く区切る。
  • | … 句の切れ目(短い間) || … 段落の終わり(長い間)
  • —— … 話者の交替

語の分かち書きについて 複合語でない連声は解いて分かち書きにしてある。唱えるときは続けて発音してよい。

列挙の行分けについて 数え上げは一項目一行にした。そのさい行末の連声は解いてある。一息で続けて唱えるときは元の連声に戻す。

発音の要点

表記読み方
ā ī ū長母音。短母音の二倍の長さを保つ
ṛ / ṝそり舌の「リ」。ṝ は長い
鼻音。直後の子音の位置で鼻に抜く
直前の母音を軽く反響させる。-aḥ =「アハ」
ṭ ḍ ṇそり舌音。舌先を上顎の奥に
ś / ṣś=シュ(歯茎) / ṣ=シ(そり舌)
c / chチャ / チャ(強い息)
kh gh ch jh ṭh ḍh th dh ph bh有気音。息を強く吐く
ギャ(ジュニャではない)
‘ (アヴァグラハ)母音 a の脱落。読まない

抑揚 高低アクセントはつけず、各音節を均等の長さで平板に。長母音だけ確実に伸ばす。前章と同じく、語り分けはしません。


この章の構造

前章は答えのない問いで閉じました。本章はその答えから始まります。

kutas te tathāgatā āgatāḥ, kutra te tathāgatā gatāḥ (如来たちはどこから来られたのか。どこへ去られたのか)

**evam ukte(かく言われて)── 章の第一語がそれを受けます。**間に何も挟まりません。本経で章をまたいで一つの問答が続くのは、ここだけです。


八つの同定(§1)

答えは一句で置かれ、そのあと八度、同じ形で畳まれます。

如来たちはどこからも来たらず、どこへも去らない

acalitā hi tathatā          真如は動じない       yā ca tathatā, sa tathāgataḥ
anutpāda                    無生                 yaś ca anutpādaḥ, sa tathāgataḥ
bhūtakoṭi                   実際                 yā ca bhūtakoṭiḥ, sa tathāgataḥ
śūnyatā                     空性                 yā ca śūnyatā, sa tathāgataḥ
yathāvattā                  如実性               yā ca yathāvattā, sa tathāgataḥ
virāga                      離貪                 yā ca virāgatā, sa tathāgataḥ
nirodha                     滅                   yaś ca nirodhaḥ, sa tathāgataḥ
ākāśadhātu                  虚空界               yaś ca ākāśadhātuḥ, sa tathāgataḥ

**sa tathāgataḥ(それこそが如来である)が八度。**主語の性が女性でも男性でも中性でも、述語は sa tathāgataḥ のまま置かれます。

そして §2 ── これらの法の真如も、一切法の真如も、如来の真如も、ただ一つの真如である。

tathatā na dve na tisraḥ(真如は二にあらず、三にあらず) gaṇanāvyativṛttā tathatā yad uta asattvāt (真如は数を超えている ── 実有ならざるがゆえに


五つの譬喩

**本章は譬喩で組み立てられています。**しかも五つが、単なる並置ではなく、二つの群に分かれます。

前半の三つ ── 「それは無い」を示す。

譬喩要点
§3陽炎陽炎に水は無い。まして来も去も
§5幻の軍勢象軍・馬軍・車軍・歩兵軍に来も去も無い
§6夢に千の如来を見て、目覚めれば一人も見ない

後半の二つ ── 「それは因縁より成る」を示す。

譬喩要点
§8大海の宝いずこからも来ず、衆生の善根によって生ずる
§10琵琶の音七つの縁の和合によってのみ立つ

**「無い」で終わらず、「因縁より成る」に進む。**これが本章の運びです。


陽炎と、二つの身(§3〜§4)

陽炎の譬喩の直後に、本章でもっとも短く決定的な二句が置かれます。

na hi tathāgato rūpakāyato draṣṭavyaḥ如来は色身によって見らるべきではないdharmakāyās tathāgatāḥ如来たちは法身であるそして法性は来たらず、去らない

陽炎に走った人が bālajātīya duṣprajñajātīya(愚かにして悪しき慧の者)と呼ばれ、如来を色や声において執着する者も、同じ語で呼ばれます。


琵琶の音(§10)

本経で最も精密に分解された譬喩です。

音は生ずるとき、どこからも来ない。滅するとき、どこへも去らない。どこへも移らない。因と縁との和合に依って生ずる。

そして七つの縁が数え上げられます。

droṇī                    胴
carman                   革
tantrī                   絃
daṇḍa                    棹
upadhānī                 駒
koṇa                     撥
puruṣasya tajjavyāyāma   人のそれに応ずる努力

そして七つとも否定されます。

その音は、胴から出るのでもなく、革から、絃から、棹から、駒から、撥から、 人の努力から出るのでもない。 sarveṣāṃ samāyogāc chabdaḥ prajñapyateすべての和合によって、音が仮に立てられるのである

**縁を一つずつ挙げ、一つずつ否定し、和合のみを残す。**そしてこれがそのまま諸仏の身に適用されます ── 一つの因からでも、一つの縁からでも、一つの善根からでも、仏身の顕現はない。無因でもない。


大地震動(§13)

この説示が説かれるとき、大地が震えます。

六つの動詞が、それぞれ三段に強められて並ぶ ── 十八の動詞形です。

kampate    prakampate    saṃprakampate      震え
calati     pracalati     saṃpracalati       動き
vedhate    pravedhate    saṃpravedhate      揺れ
raṇati     praraṇati     saṃpraraṇati       鳴り
kṣubhyati  prakṣubhyati  saṃprakṣubhyati    騒ぎ
garjati    pragarjati    saṃpragarjati      轟く

**一切の魔宮が揺すられ、傾いた。**草も叢も薬草も樹木も、ことごとく法上菩薩の方へ傾いた。時ならぬ華が咲き、上空から大いなる華の雨が降った。

帝釈と四大王の讃嘆に、本章を言い当てる二語が含まれます。

paramārthanirjātā kathā勝義より生じたる談話sarvalokavipratyanīkā一切世間に逆らうもの

一切の有身見に住する者、一切の悪しき見に執着する者たちの、立つ地なきところ


震動の因 ── 数(§15)

常啼が「この震動の因は何ですか」と問い、法上が数で答えます。

八千の衆生         無生法忍を得た
八十那由多の衆生   無上正等覚に発心した
六万四千の衆生     法眼が塵を離れ垢を離れて清浄となった

そして常啼が言う ── 「これだけでもわれらには、無上正等覚の成就に足る善であろう。もはやわれに疑いは起こらない。」

喜びのままに 七多羅樹の高さまで虚空に昇り、そこに立ったまま思う ── 虚空に立ったまま、どうやって供養しようか。

**§16 が本章で唯一、常啼が身体的に高く上がる場面です。**前章では身を裂いて低くなった。ここでは喜びで上がる。


献上と、返却(§18〜§22)

常啼は華を散じ、自らの身をもって法上菩薩を覆い、言う ── 今日より、われは自らをあなたに献上いたします。

五百人もまた献上を申し出る。常啼は条件を置く ── 深心をもって献上するのであれば、お受けしましょう。そして五百人を荘厳し、五百の車を飾って、そのすべてを法上菩薩に献上する。

帝釈が讃える ── 菩薩たちは sarvasvaparityāgin(一切を捨つる者)たるべきである。

そして §22 ──

法上菩薩は、常啼の善根の円満のために受け取った。 受け取って、そのまま常啼にお返しになった。

**受けなければ善根が円満せず、持ち続ければ受けた意味が変わる。**受けて、返す。本章でもっとも静かな一段です。

そして ── 座を立って自らの家に入る。日の沈む時であった。


七年(§23〜§24)

法上菩薩は七年のあいだ、ただ一つの三昧に入ったままであった。

常啼は思う ── 法を愛して来た者が坐したり臥床を設けたりするのは、ふさわしくない。そして二つの威儀 ── 立つことと、経行すること ── だけで七年を過ごす。惛沈と睡眠に落ちない。欲の尋も、瞋の尋も、害の尋も、味への貪りも、心の高ぶりも起こさない。

思っていたのは一つだけ ── いつ出でたもうのか。そのとき法座を設けよう。その地をよく灑ぎ、よく掃き、華を散り敷いた場所としよう。

五百人もまた常啼に随い学んで、二威儀によって七年を過ごした。


魔が水を隠す(§27〜§29)

天の声が「七日目に出でたもう」と告げる。常啼は地を掃き、七宝の法座を設け、**自らの上衣を身から脱いで座の上に敷く。**娘たちもおのおのの上衣を脱ぎ、五百枚が敷かれる。

そして地に水を灑ごうとする ── あまねく探しても、水が得られない。

波旬が、その一切の水を隠したのである。 水を得られぬこの者の心が萎え、苦と憂とが生じ、心に変異が生じ、 それによって善根が隠没するように、供養が輝かぬように、と。

常啼の答えが、前章の「身を売る」と対になります。

われ自らの身を刺して、この地を血をもって灑ごう。 この地は塵が立っている。その塵が、法上菩薩のお身体にかからぬように。 必ず壊れる性のこの身をもって、何をなそうか。 わが身は、むしろかかる行いによって滅びるがよい ── 力なき行いによってではなく。 欲のゆえに幾千のわが身が壊れてきた。かかる処において、正法を摂取するためではなかった。 もし壊れるならば、まさにかかる処において壊れよ。

五百人もまたおのおの刃を取り、おのおのの身を刺し、おのおのの血で灑いだ。

そして ──

常啼にも、かの一切の娘たちにも、心の変異は起こらなかった ── 波旬が善根の障礙をなすための隙を得られるような、そのような変異は

**avatāraṃ labhate(隙を得る)は第二十四章 §3〜§8 で六度反復された句です。**第三十章 §38 で魔が声を消し、ここで水を隠す。二度とも障礙は成りません。


血が、栴檀の水になる(§30〜§31)

帝釈が思う ── 希有なるかな。この常啼のなんと法を愛することか。なんと堅く受持することか。なんと大いなる鎧を着ていることか。身にも命にも財にも顧みるところがない。

そして ──

śakro devānām indras tat sarvaṃ lohitodakaṃ divyaṃ candanodakam adhyatiṣṭhat帝釈は、その一切の血の水を、天の栴檀の水に変えて加持した

その地のまわりは、不可思議にして最上に広大なる香に満たされ、 香は百由旬に薫った。

**血が香になる。**本章でただ一つの、逆転の場面です。


二十五の平等(§34)

七年ののち、法上菩薩が三昧より出で、法座に坐して般若波羅蜜を説く。その説法の内容が、そのまま列として置かれます。

sarvadharmasamatayā prajñāpāramitāsamatā一切法の平等なることによって、般若波羅蜜の平等なること

以下、同じ型が二十五を超えて続きます ── 遠離・不動・不思量・不硬直・一味・無辺・無生・無滅。そして虚空・大海・須弥・五蘊・六界・金剛。最後に無分別・不可得・凌駕の平等・不動作・不可思議。

**第二十九章「随行品」の第二層とほぼ同じ型です。**そこでは anugantavyā(随い行くべし)で受けられ、ここでは prajñāpāramitā- の性質として直に置かれる。説法の章の形が、物語の章の中で、法上菩薩の口から語られている。


一切法平等という三昧王(§35〜§36)

聞きながら、常啼にそのまま三昧が生じます。

sarvadharmasamatā nāma samādhirājo jātaḥ一切法平等という名の三昧の王が生じた

そしてそこから二十四の三昧が数え上げられる ── **§34 の二十五の平等と、ほぼ一対一で対応します。**説かれた内容が、そのまま得られた三昧の名になる。

章の最後の一句。

かくのごときを首として、 ṣaṣṭiḥ samādhimukhaśatasahasrāṇi(六十百千の三昧門)が、 常啼菩薩によって得られたのである

**第三十章 §29 で六十二の三昧門が現前しました。ここでは六百万です。**求道の物語が、数の増大で閉じられます。


二章で一つ

第三十章と第三十一章は、切り離せません。

第三十章は punar aparaṃ subhūte(また次に、須菩提よ)で始まり、問いで終わる。第三十一章は evam ukte(かく言われて)で始まり、三昧の数で終わる。世尊が須菩提に語る枠は、二章を通して一度も閉じられません。

そして本経は、次の一章(嘱累品)を残すのみとなります。


§1 如来は来たらず、去らず ── 八つの同定 〈V. 253〉

evam ukte dharmodgato bodhisattvo mahāsattvaḥ sadāpraruditaṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam etad avocat ——

na khalu kulaputra tathāgatāḥ kutaścid āgacchanti vā gacchanti vā ||

  acalitā hi tathatā |   yā ca tathatā, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra anutpāda āgacchati vā gacchati vā |   yaś ca anutpādaḥ, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra bhūtakoṭyā āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yā ca bhūtakoṭiḥ, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra śūnyatāyā āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yā ca śūnyatā, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra yathāvattāyā āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yā ca yathāvattā, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra virāgasya āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yā ca virāgatā, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra nirodhasya āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yaś ca nirodhaḥ, sa tathāgataḥ ||

  na hi kulaputra ākāśadhātor āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate |   yaś ca ākāśadhātuḥ, sa tathāgataḥ ||


§2 真如は一つ ── 数を超えたるもの 〈V. 253〉

na hi kulaputra anyatra ebhyo dharmebhyas tathāgataḥ ||

yā ca kulaputra eṣām eva dharmāṇāṃ tathatā, yā ca sarvadharmatathatā, yā ca tathāgatatathatā, ekaivaiṣā tathatā ||

na asti kulaputra tathatāyā dvaidhīkāraḥ | ekaivaiṣā tathatā kulaputra | tathatā na dve na tisraḥ | gaṇanāvyativṛttā kulaputra tathatā yad uta asattvāt ||


§3 譬喩 一 ── 陽炎 〈V. 253〉

tad yathāpi nāma kulaputra puruṣo grīṣmābhitapto grīṣmāṇāṃ paścime māse ‘bhigate madhyāhnakālasamaye marīcikāṃ paśyet syandamānām |

sa tena tena pradhāvet —— atrodakaṃ pāsyāmi, apānīyaṃ pāsyāmi iti ||

tat kiṃ manyase kulaputra kuta etad udakam āgataṃ kva vā tad udakaṃ gacchati, pūrvaṃ vā mahāsamudraṃ dakṣiṇaṃ vā paścimaṃ vā uttaraṃ vā? ||

sadāprarudita āha ——

na hi kulaputra marīcikāyām udakaṃ saṃvidyate | kiṃ punar asya āgamanaṃ vā gamanaṃ vā prajñāyate? ||

sa khalu punaḥ kulaputra puruṣo grīṣmābhitapto bālajātīyo duṣprajñajātīyo marīcikāṃ dṛṣṭvā anudake udakasaṃjñām utpādayati | na punas tatrodakaṃ svabhāvataḥ saṃvidyate ||


§4 如来は色身によって見らるべきにあらず 〈V. 253〉

dharmodgata āha —— evam etat kulaputra, evam etat ||

evam eva kulaputra ye kecit tathāgatarūpeṇa vā ghoṣeṇa vā abhiniviṣṭāḥ, te tathāgatasya āgamanaṃ ca gamanaṃ ca kalpayanti ||

ye ca tathāgatasya āgamanaṃ ca gamanaṃ ca kalpayanti, sarve te bālajātīyā duṣprajñajātīyā iti vaktavyāḥ, tad yathāpi nāma sa eva puruṣo yo ‘nudake udakasaṃjñām utpādayati ||

tat kasya hetoḥ? na hi tathāgato rūpakāyato draṣṭavyaḥ | dharmakāyās tathāgatāḥ | na ca kulaputra dharmatā āgacchati vā gacchati vā ||

evam eva kulaputra na asti tathāgatānām āgamanaṃ vā gamanaṃ vā ||


§5 譬喩 二 ── 幻の軍勢 〈V. 253〉

tad yathāpi nāma kulaputra māyākāranirmitasya   hastikāyasya vā   aśvakāyasya vā   rathakāyasya vā   pattikāyasya vā na asty āgamanaṃ vā gamanaṃ vā,

evam eva kulaputra na asti tathāgatānām āgamanaṃ vā gamanaṃ vā ||


§6 譬喩 三 ── 夢 〈V. 253–254〉

tad yathāpi nāma kulaputra puruṣaḥ suptaḥ svapnāntaragata   ekaṃ vā tathāgataṃ paśyet,   dvau vā, trīn vā, caturo vā, pañca vā,   ṣaḍ vā, sapta vā, aṣṭau vā, nava vā, daśa vā,   viṃśatiṃ vā, triṃśad vā, catvāriṃśad vā, pañcāśad vā,   śataṃ vā, sahasraṃ vā, tato vā uttare |

sa prativibuddhaḥ san ekam api tathāgataṃ na paśyet ||

tat kiṃ manyase kulaputra kutas te tathāgatā āgatāḥ kva vā te tathāgatā gatāḥ iti? ||

sadāprarudita āha ——

na khalu punaḥ kulaputra svapne kasyacid dharmasya pariniṣpattiḥ prajñāyate | mṛṣāvādo hi svapno ‘bhūt ||


§7 分別する者と、分別せざる者 〈V. 254〉

dharmodgata āha ——

evam eva kulaputra sarvadharmāḥ svapnopamā uktā bhagavatā ||

ye kecit kulaputra svapnopamān sarvadharmāṃs tathāgatena nirdeśitān yathābhūtaṃ na prajānanti, te tathāgatān nāmakāyena vā rūpakāyena vā abhiniviśya tathāgatānām āgamanaṃ vā gamanaṃ vā kalpayanti ||

yathāpi nāma dharmatām aprajānanto ye ca tathāgatānām āgamanaṃ vā gamanaṃ vā kalpayanti,   sarve te bālajātīyāḥ pṛthagjanāḥ |   sarve te ṣaḍgatikaṃ saṃsāraṃ gatāḥ, gacchanti, gamiṣyanti ca |   sarve te prajñāpāramitāyā dūre |   sarve te buddhadharmāṇāṃ dūre ||

ye khalu punaḥ kulaputra svapnopamān sarvadharmān svapnopamāḥ sarvadharmā iti tathāgatena deśitān yathābhūtaṃ prajānanti, na te kasyacid dharmasya āgamanaṃ vā gamanaṃ vā kalpayanti, utpādaṃ vā nirodhaṃ vā ||

ye ca na kasyacid dharmasya āgamanaṃ vā gamanaṃ vā kalpayanti, utpādaṃ vā nirodhaṃ vā, te dharmatayā tathāgataṃ prajānanti ||

ye ca tathāgataṃ dharmatayā prajānanti, na te tathāgatānām āgamanaṃ vā gamanaṃ vā kalpayanti ||

ye ca tathāgatasya īdṛśīṃ dharmatāṃ prajānanti,   te āsannā anuttarāyāḥ samyaksaṃbodheś caranti |   te ca prajñāpāramitāyāṃ caranti |   te ca bhagavataḥ śrāvakāḥ   amoghaṃ rāṣṭrapiṇḍaṃ paribhuñjate |   te ca lokasya dakṣiṇīyāḥ ||


§8 譬喩 四 ── 大海の宝 〈V. 254〉

tad yathāpi nāma kulaputra mahāsamudre ratnāni   na pūrvasyā diśa āgacchanti,   na dakṣiṇasyāḥ,   na paścimāyāḥ,   na uttarasyāḥ,   na vidigbhyo,   na adhastān,   na upariṣṭān,   na kutaścid deśebhyo digbhya āgacchanti ||

api tu khalu punaḥ sattvānāṃ kuśalamūlāny upādāya mahāsamudre ratnāny utpadyante | na ca tāny ahetukāny utpadyante | hetupratyayakāraṇādhīnāni pratītyasamutpannāni ||

nirudhyamānāni ca tāni ratnāni na kvacid daśadiśi loke saṃkrāmanti ||

api tu khalu punar yeṣāṃ pratyayānāṃ satāṃ tāni ratnāni prabhāvyante, teṣāṃ pratyayānām asatāṃ na teṣāṃ ratnānāṃ prabhāvanā bhavati ||


§9 諸仏の身もまた 〈V. 254〉

evam eva kulaputra teṣāṃ tathāgatānāṃ kāyapariniṣpattir na kutaścid daśadiśi lokād āgatā, na api kvacid daśadiśi loke gacchati ||

na ca ahetuko buddhānāṃ bhagavatāṃ kāyaḥ | pūrvacaryāpariniṣpanno hetupratyayādhīnaḥ kāraṇasamutpannaḥ pūrvakarmavipākād utpannaḥ | sa na kvacid daśadiśi loke ‘sti ||

api tu khalu punar yeṣāṃ pratyayānāṃ satāṃ kāyābhiniṣpattir bhavati, teṣāṃ pratyayānām asatāṃ kāyābhiniṣpattir na prajñāyate ||


§10 譬喩 五 ── 琵琶の音 〈V. 254〉

tad yathāpi nāma kulaputra vīṇāyāḥ śabda   utpadyamāno na kutaścid āgacchati,   nirudhyamāno ‘pi na kvacid gacchati,   na kvacit saṃkrāmati, pratītya ca hetupratyayasāmagrīm utpadyate hetvadhīnaḥ pratyayādhīnaḥ ||

tad yathāpi nāma   droṇīṃ ca pratītya,   carma ca pratītya,   tantrīś ca pratītya,   daṇḍaṃ ca pratītya,   upadhānīś ca pratītya,   koṇaṃ ca pratītya,   puruṣasya ca tajjavyāyāmaṃ pratītya, evam ayaṃ vīṇāyāḥ śabdo niścarati hetvadhīnaḥ pratyayādhīnaḥ ||

sa ca śabdo   na droṇyā niścarati,   na carmaṇo,   na tantrībhyo,   na daṇḍān,   na upadhānībhyo,   na koṇān,   na puruṣasya tajjavyāyāmataḥ śabdo niścarati ||

api tu khalu punaḥ sarveṣāṃ samāyogāc chabdaḥ prajñapyate | nirudhyamāno ‘pi śabdo na kvacid gacchati ||


§11 諸仏の身の成就 〈V. 254–255〉

evam eva kulaputra buddhānāṃ bhagavatāṃ kāyaniṣpattir   hetvadhīnā   pratyayādhīnā   anekakuśalamūlaprayogapariniṣpannā ca ||

na ca ekato hetuto, na ca ekataḥ pratyayato, na ca ekataḥ kuśalamūlato buddhakāyaprabhāvanā | na ca nairhetukī ||

bahuhetupratyayasāmagryāṃ samutpannā sā na kutaścid āgacchati | hetupratyayasāmagryām asatyāṃ na kvacid gacchati ||


§12 汝もかく見よ 〈V. 255〉

evaṃ tvayā kulaputra teṣāṃ tathāgatānām āgamanaṃ ca gamanaṃ ca draṣṭavyam ||

sarvadharmāṇām api kulaputra tvayā iyam eva dharmatā anugantavyā ||

yataḥ kulaputra tvam evaṃ tathāgatāṃś ca sarvadharmāṃś ca anutpannān aniruddhāṃś ca saṃprajñāsyasi, tatas tvaṃ niyato bhaviṣyasy anuttarāyāṃ samyaksaṃbodhau | prajñāpāramitāyām upāyakauśalye ca niyataṃ cariṣyasi ||


§13 大地震動 〈V. 255〉

asmin khalu punas tathāgatānām anāgatyagamananirdeśe bhāṣyamāṇe mahān bhūmicālo ‘bhūt ||

sarvaś ca trisāhasramahāsāhasro lokadhātuḥ ṣaḍvikāraṃ mahādaśamahānimittaṃ   kampate prakampate saṃprakampate,   calati pracalati saṃpracalati,   vedhate pravedhate saṃpravedhate,   raṇati praraṇati saṃpraraṇati,   kṣubhyati prakṣubhyati saṃprakṣubhyati,   garjati pragarjati saṃpragarjati sma ||

sarvāṇi ca mārabhavanāni saṃkṣobhitāni jihmībhūtāni ca abhūvan ||

ye kecana trisāhasramahāsāhasre lokadhātau tṛṇagulmauṣadhivanaspatayaḥ, te sarve yena dharmodgato bodhisattvo mahāsattvas tena praṇatā abhūvan ||

akālapuṣpāṇi ca utsṛjanti sma | upariṣṭāc ca antarīkṣān mahāpuṣpavarṣaḥ prāvarṣat ||


§14 帝釈と四大王の讃嘆 〈V. 255〉

śakraś ca devānām indraś catvāraś ca mahārājāno dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvaṃ divyaiś candanacūrṇair divyaiś ca puṣpair avākiran abhyavākiran abhiprākiran ||

evaṃ ca vācam abhāṣanta ——

sādhu sādhu kulaputra ||

tava kulaputra anubhāvena adya asmābhiḥ paramārthanirjātā kathā deśyamānā śrutā sarvalokavipratyanīkā,

yatra abhūmiḥ   sarvasatkāyadṛṣṭipratiṣṭhitānāṃ   sarvāsaddṛṣṭyabhiviniviṣṭānāṃ sattvānām ||


§15 震動の因 〈V. 255〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvo dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam etad avocat ——

kaḥ punaḥ kulaputra atra hetuḥ, kaḥ pratyayo ‘sya mahataḥ pṛthivīcālasya loke prādurbhāvāya? ||

dharmodgato bodhisattvo mahāsattva āha ——

imaṃ kulaputra tathāgatānām anāgatyagamananirdeśaṃ tava ca pṛcchato mama ca nirdiśato ——

  aṣṭānāṃ prāṇisahasrāṇām   anutpattikadharmakṣāntipratilambho ‘bhūt |   aśīteś ca prāṇiniyutānām   anuttarāyāṃ samyaksaṃbodhau cittāny utpannāni |   catuḥṣaṣṭeś ca prāṇisahasrāṇāṃ   virajāṃsi vigatamalāni dharmeṣu dharmacakṣūṃṣi viśuddhāni ||


§16 常啼の喜び ── 七多羅樹 〈V. 255〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvaḥ paramodāreṇa prītiprāmodyena samanvāgato ‘bhūt ——

lābhā me paramasulabdhāḥ, yasya me prajñāpāramitām imaṃ ca tathāgatānām anāgatyagamananirdeśaṃ paripṛcchataḥ iyatāṃ sattvānām arthaḥ kṛtaḥ ||

etad evāsmākaṃ paryāptaṃ kuśalaṃ bhaved anuttarāyāḥ samyaksaṃbodheḥ pariniṣpattaye | na ca me bhūyo vicikitsā pravartate ‘nuttarāyāḥ samyaksaṃbodheḥ | niḥsaṃśayam ahaṃ tathāgato bhaviṣyāmy arhan samyaksaṃbuddhaḥ ||

sa tenaiva prītiprāmodyena samanvāgataḥ saptatālaṃ vihāyasam abhyudgamya saptatāle sthitvā evaṃ cintayati sma ——

kena aham etarhi antarīkṣe sthito dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvaṃ satkuryām iti ||


§17 帝釈が華を差し出す 〈V. 255–256〉

atha khalu śakro devānām indraḥ sadāpraruditaṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam abhyudgataṃ dṛṣṭvā cetasaiva ca asya cittam ājñāya divyāni ca asmai māndāravāṇi puṣpāṇy upanāmayati sma, evaṃ ca avocat ——

ebhis tvaṃ kulaputra divyaiḥ puṣpair dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvaṃ satkuru | satkartavyo hi kulaputra asmābhis tava parigrāhakaḥ ||

tava hi kulaputra anubhāvena adya bahūnāṃ prāṇisahasrāṇām arthaḥ kṛtaḥ ||

durlabhāḥ kulaputra evaṃrūpāḥ sattvāḥ, ye sarvasattvānāṃ kṛtaśo ‘prameyān asaṃkhyeyān kalpān utsahante mahāntaṃ bhāram udvoḍhuṃ yathā tvayā utsoḍham ||


§18 常啼が自らを献上する 〈V. 256〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvaḥ śakrasya devānām indrasya antikān māndāravāṇi puṣpāṇi gṛhītvā dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam avākirat, abhyavākirat, abhiprākirat ||

svakena ca kāyena dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam abhicchādayati sma ||

evaṃ ca vācam abhāṣata ——

eṣo ‘haṃ kulaputra adyāgreṇa tava ātmānaṃ niryātayāmi upasthānaparicaryāyai ||

sa ātmānaṃ niryātya dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya purataḥ prāñjaliṃ kṛtvā asthāt ||


§19 五百人もまた献上する 〈V. 256〉

atha khalu sā śreṣṭhidārikā tāni ca pañca dārikāśatāni sadāpraruditaṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam etad avocat ——

etā vayam api kulaputra tava ātmānaṃ niryātayāmaḥ | vayam apy anena kuśalamūlena eteṣām eva dharmāṇāṃ lābhinyo bhavema | tvayaiva ca sārdhaṃ punaḥ punar buddhāṃś ca bhagavato bodhisattvāṃś ca satkuryāma gurukuryāma | āsannībhūtāś ca tavaiva bhavema ||

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvaḥ śreṣṭhidārikāṃ tāni ca pañca dārikāśatāny etad avocat ——

yadi me yūyaṃ dārikā adhyāśayam anuvartadhvam, adhyāśayena ca mahyam ātmānaṃ niryātayata, evam ahaṃ yuṣmān pratīccheyam ||

dārikā āhuḥ —— anuvartiṣyāmahe tava vayam āśayena adhyāśayena ca | vayaṃ tava ātmānaṃ niryātayāmo yathecchākaraṇīyatāyai ||


§20 五百人と車を献上する 〈V. 256〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvas tāni śreṣṭhidārikāpramukhāni pañca dārikāśatāni sarvālaṃkārabhūṣitāni kṛtvā tāni ca pañca rathaśatāny alaṃkṛtya sarvāṇi ca tāni dharmodgatāya bodhisattvāya mahāsattvāya niryātayati sma upasthānaparicaryāyai ——

imāḥ kulaputra ahaṃ tava upasthāyikā niryātayāmi, imāni ca pañca rathaśatāni niryātayāmi paribhogāya iti ||


§21 帝釈の讃嘆 ── 一切を捨つる者 〈V. 256〉

atha khalu śakro devānām indras tasmai kulaputrāya sādhukāram adāt ——

sādhu sādhu kulaputra ||

bodhisattvair mahāsattvaiḥ sarvasvaparityāgibhir bhavitavyam ||

evaṃrūpeṇa ca tyāgacittena bodhisattvo mahāsattvaḥ kṣipram anuttarāṃ samyaksaṃbodhim abhisaṃbudhyate ||

evaṃ ca dharmabhāṇakānāṃ pūjāṃ kṛtvā śakyaṃ prajñāpāramitām upāyakauśalyaṃ ca śrotum ||

tair api kulaputra paurvakais tathāgatair arhadbhiḥ samyaksaṃbuddhaiḥ pūrvaṃ bodhisattvacaryāṃ caradbhir evaṃrūpa eva tyāge sthitvā anuttarā samyaksaṃbodhiḥ samudānītā prajñāpāramitām upāyakauśalyaṃ ca paripraśnayadbhiḥ iti ||


§22 法上菩薩は受け、そして返す 〈V. 256〉

atha khalu dharmodgato bodhisattvo mahāsattvas tāni śreṣṭhidārikāpramukhāni pañca dārikāśatāni pañca rathaśatāni sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya kuśalaparipūrim upādāya pratigṛhṇīte sma ||

pratigṛhya ca sadāpraruditāyaiva kulaputrāya pratiniryātayām āsa ||

atha khalu dharmodgato bodhisattvo mahāsattva utthāya āsanāt svakaṃ gṛhaṃ prāvikṣat, sūryasya ca astaṃgamanakālo ‘bhūt ||


§23 二威儀 〈V. 256–257〉

atha khalu sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya etad abhūt ——

na etan mama sādhu pratirūpaṃ bhavet, yad ahaṃ dharmakāmatayā āgatya niṣīdeyam, śayyāṃ ca parikalpayeyam ||

yan nv ahaṃ dvābhyām eva īryāpathābhyāṃ sthitvā sthānena caṃkrameṇa ca kālam atināmayeyam, yāvad dharmodgato bodhisattvo mahāsattvaḥ svakād gṛhān nirgato bhaviṣyati yad uta dharmasaṃprakāśanāya iti ||


§24 七年 〈V. 257〉

atha khalu dharmodgato bodhisattvo mahāsattvaḥ sapta varṣāṇy ekasamādhisamāpanna evābhūt ||

aprameyair asaṃkhyeyair bodhisattvasamādhisahasraiḥ prajñāpāramitopāyakauśalyanirjātair vyāhārṣīt ||

sadāprarudito ‘pi bodhisattvo mahāsattvaḥ sapta varṣāṇi dvābhyām eva īryāpathābhyāṃ kālam atināmayan na styānamiddham avakrāmayām āsa ||

sapta varṣāṇi ca   na kāmavitarkam utpādayām āsa,   na vyāpādavitarkaṃ,   na vihiṃsāvitarkam utpādayām āsa,   na rasagṛddhiṃ,   na cittaudbilyam utpādayām āsa ||

api tu ── kadā nāma dharmodgato bodhisattvo mahāsattvo ‘smāt samādher vyutthāsyati, yan nu vayaṃ dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya dharmāsanaṃ prajñapayiṣyāmaḥ, yatrāsau kulaputro niṣadya dharmaṃ deśayiṣyati iti ||

taṃ ca pṛthivīpradeśaṃ susiktaṃ sumṛṣṭaṃ ca kariṣyāmo nānāpuṣpābhikīrṇam, yatra pṛthivīpradeśe dharmodgato bodhisattvo mahāsattvaḥ prajñāpāramitām upāyakauśalyaṃ ca saṃprakāśayiṣyati iti cintayām āsa ||

tāny api śreṣṭhidārikāpramukhāni pañca dārikāśatāni sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya anuśikṣamāṇāni dvābhyām eva īryāpathābhyāṃ kālam atināmayām āsuḥ sarvāḥ kriyās tasya anuvartamānāni ||


§25 天の声 ── 七日目に 〈V. 257〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvo divyaṃ nirghoṣam aśrauṣīt ——

itaḥ saptame divase dharmodgato bodhisattvo mahāsattvo ‘smāt samādher vyutthāsyati, vyutthāya ca madhyenagarasya niṣadya dharmaṃ deśayiṣyati iti ||


§26 法座を設け、上衣を敷く 〈V. 257〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvas taṃ divyaṃ nirghoṣaṃ śrutvā tuṣṭa udagra āttamanāḥ pramuditaḥ prītisaumanasyajātas taṃ pṛthivīpradeśaṃ śodhayām āsa sārdhaṃ śreṣṭhidārikāpramukhaiḥ pañcadārikāśataiḥ ||

dharmāsanaṃ ca prajñapayām āsa saptaratnamayam, svakaṃ ca uttarāsaṅgaṃ kāyād avatārya tasyāsanasyopari prajñapayati sma ||

atha khalu tā dārikāḥ svakasvakān uttarāsaṅgān kāyād avatārya pañcottarāsaṅgaśatāni tatrāsane prajñapayām āsuḥ —— atrāsane dharmodgato bodhisattvo mahāsattvo niṣadya dharmaṃ deśayiṣyati iti ||

evaṃ tāś ca sarvā dārikā dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya dharmāsanam āstīrya tuṣṭā udagrā āttamanasaḥ pramuditāḥ prītisaumanasyajātā abhūvan ||


§27 魔が水を隠す 〈V. 257〉

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvas taṃ pṛthivīpradeśaṃ sektukāmaḥ | na ca udakaṃ samantāt paryeṣamāṇo ‘pi labhate, yena taṃ pṛthivīpradeśaṃ siñcet ||

yathāpi nāma māreṇa pāpīyasā tat sarvam udakam antardhāpitam abhūt,

apy eva nāma asya sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya udakam alabhamānasya cittaṃ khidyeta, duḥkhadaurmanasyaṃ ca bhavet, cittasya vā anyathātvaṃ bhavet, yena asya kuśalamūlasya antardhānaṃ bhavet, na vā pūjā bhrājeran ||


§28 血を灑ぐ 〈V. 257–258〉

atha khalu sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya etad abhūt ——

yan nv aham ātmanaḥ kāyaṃ viddhvā imaṃ pṛthivīpradeśaṃ rudhireṇa siñceyam ||

tat kasya hetoḥ? ayaṃ hi pṛthivīpradeśa uddhatarajaskaḥ | mā rajodhātur ito bhūpradeśād dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya kāye nipatet ||

kiṃ vā anena ātmabhāvena avaśyaṃ bhedanadharmiṇā kuryām? | varaṃ khalu punar mama ayaṃ kāya evaṃrūpayā kriyayā vinaśyatu, na tu niḥsāmarthyakriyayā ||

api ca kāmahetoḥ kāmanidānaṃ bahūni me ātmabhāvasahasrāṇi punaḥ punaḥ saṃsāre saṃsarato bhinnāni, na punar evaṃrūpeṣu sthāneṣu saddharmaparigrahasya kṛtaśaḥ | yadi punar bhidyante, kāmam evaṃrūpeṣu bhidyantām iti ||

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattva iti pratisaṃkhyāya tīkṣṇaṃ śastraṃ gṛhītvā svakāyaṃ samantato viddhvā taṃ pṛthivīpradeśaṃ svarudhireṇa sarvam asiñcat ||

tāny api śreṣṭhidārikāpramukhāni pañcadārikāśatāni sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya anuśikṣamāṇāni sarvāṇi tāni tīkṣṇāni śastrāṇi gṛhītvā svakasvakāni śarīrāṇi viddhvā taṃ pṛthivīpradeśaṃ svakasvakair lohitaiḥ sarvam asiñcan ||


§29 心の変異なし 〈V. 258〉

na ca sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya tāsāṃ vā sarvāsāṃ dārikāṇāṃ cittasya anyathātvam abhūt, yatra sa māraḥ pāpīyān avatāraṃ labhet kuśalamūlāntarāyakaraṇāya ||


§30 血が、栴檀の水になる 〈V. 258〉

atha khalu śakrasya devānām indrasya etad abhūt ——

āścaryaṃ yāvad dharmakāmaś ca ayaṃ sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvaḥ, yāvad dṛḍhasamādānaś ca yāvan mahāsaṃnāhasaṃnaddhaś ca anapekṣaḥ kāye jīviteṣu bhogeṣu ca, anuttarāyāḥ samyaksaṃbodher adhigamāya adhyāśayasaṃprasthitaḥ ||

yad uta sarvasattvān mocayiṣyāmy aparimāṇataḥ saṃsāraduḥkhād anuttarāṃ samyaksaṃbodhim abhisaṃbudhya iti ||

atha khalu śakro devānām indras tat sarvaṃ lohitodakaṃ divyaṃ candanodakam adhyatiṣṭhat,

samantāc ca tasya pṛthivīpradeśasya acintyaṃ paramodāraṃ gandhaṃ yasya divyasya candanodakasya paripūrṇam | yojanaśataṃ gandho vāti ||


§31 帝釈の讃嘆 〈V. 258〉

atha śakro devānām indraḥ sadāpraruditaṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam etad avocat ——

sādhu sādhu kulaputra | sādhu te kulaputra acintyaṃ vīryam, sādhvī ca te anuttarā dharmakāmatā dharmaparīṣṭiś ca ||

evaṃrūpeṇa kulaputra adhyāśayena evaṃrūpeṇa vīryeṇa evaṃrūpayā ca dharmakāmatayā taiḥ paurvakais tathāgatair arhadbhiḥ samyaksaṃbuddhair anuttarā samyaksaṃbodhiḥ samudānītā ||


§32 華を求める 〈V. 258〉

atha khalu sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya etad abhūt ——

prajñaptaṃ mayā dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya dharmāsanam | ayaṃ ca pṛthivīpradeśaḥ susiktaḥ susaṃmṛṣṭaś ca kṛtaḥ ||

kuto nu khalv ahaṃ puṣpāṇi labheyam, yair aham imaṃ pṛthivīpradeśaṃ puṣpābhikīrṇaṃ kuryām, dharmodgataṃ ca bodhisattvaṃ mahāsattvaṃ dharmaṃ deśayantaṃ dharmāsane niṣaṇṇam abhyavakireyam? ||

atha khalu śakro devānām indraḥ sadāpraruditaṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam etad avocat ——

imāni te kulaputra pratigṛhāṇa divyāni māndāravāṇi puṣpāṇi | ebhis tvam imaṃ pṛthivīpradeśaṃ puṣpābhikīrṇaṃ kuru, dharmodgataṃ ca bodhisattvaṃ mahāsattvaṃ dharmaṃ deśayantaṃ dharmāsane niṣaṇṇam abhyavakira ||

sa tasmai divyaṃ khārīsahasraṃ divyānāṃ māndāravapuṣpāṇām upanāmayati sma ||

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvas tāni puṣpāṇi gṛhītvā anyataraiḥ puṣpais taṃ pṛthivīpradeśaṃ puṣpābhikīrṇam akārṣīt, anyataraiś ca puṣpair dharmodgataṃ bodhisattvaṃ mahāsattvam abhyavākirat ||


§33 法上菩薩、三昧より出でて説く 〈V. 258〉

atha khalu dharmodgato bodhisattvo mahāsattvaḥ saptānāṃ varṣāṇām atyayena tataḥ samādher vyutthāya yena dharmāsanaṃ tena upasaṃkramya prajñapta evāsane nyaṣīdat, anekaśatasahasrayā parṣadā parivṛtaḥ puraskṛtaḥ prajñāpāramitāṃ deśayām āsa ||

atha khalu sadāprarudito bodhisattvo mahāsattvaḥ sahadarśanenaiva dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya tādṛśaṃ sukhaṃ pratilabhate sma, tad yathāpi nāma prathamadhyānasamāpanna ekāgramanasikāro bhikṣuḥ ||


§34 般若波羅蜜の説示 ── 二十七の平等 〈V. 258–259〉

tatreyaṃ dharmodgatasya bodhisattvasya mahāsattvasya prajñāpāramitādeśanā yad uta ——

  sarvadharmasamatayā prajñāpāramitāsamatā |   sarvadharmaviviktatayā prajñāpāramitāviviktatā |   sarvadharmācalanatayā prajñāpāramitācalanatā |   sarvadharmāmananatayā prajñāpāramitāmananatā |   sarvadharmāstambhitatayā prajñāpāramitāstambhitatā |   sarvadharmaikarasatayā prajñāpāramitaikarasatā |   sarvadharmāparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |   sarvadharmānutpādatayā prajñāpāramitānutpādatā |   sarvadharmānirodhatayā prajñāpāramitānirodhatā |

  gaganāparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |   samudrāparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |   meruvicitratayā prajñāpāramitāvicitratā |   gaganākalpanatayā prajñāpāramitākalpanatā |

  rūpāparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |   evaṃ vedanāparyantatayā |   evaṃ saṃjñāparyantatayā |   evaṃ saṃskārāparyantatayā |   vijñānāparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |

  pṛthivīdhātvaparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |   evaṃ abdhātvaparyantatayā |   evaṃ tejodhātvaparyantatayā |   evaṃ vāyudhātvaparyantatayā |   evaṃ ākāśadhātvaparyantatayā |   vijñānadhātvaparyantatayā prajñāpāramitāparyantatā |

  vajropamadharmasamatayā prajñāpāramitāsamatā |   sarvadharmāsaṃbhedanatayā prajñāpāramitāsaṃbhedanatā |   sarvadharmānupalabdhitayā prajñāpāramitānupalabdhitā |   sarvadharmābhibhāvanāsamatayā prajñāpāramitābhibhāvanāsamatā |   sarvadharmaniśceṣṭatayā prajñāpāramitāniśceṣṭatā |   sarvadharmācintyatayā prajñāpāramitācintyatā

veditavyā iti ||


§35 一切法平等という三昧の王 〈V. 259〉

atha khalu sadāpraruditasya bodhisattvasya mahāsattvasya tathāniṣaṇṇasyaiva tasyāṃ velāyāṃ sarvadharmasamatā nāma samādhirājo jātaḥ ||

yataḥ ——

  sarvadharmaviviktaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmācalanaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmāmananaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmāstambhitaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmaikarasaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmānutpādaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmānirodhaś ca nāma samādhiḥ |

  gaganāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   samudrāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   meruvicitraś ca nāma samādhiḥ |   gaganākalpaś ca nāma samādhiḥ |

  rūpāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ vedanāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ saṃjñāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ saṃskārāparyantaś ca nāma samādhiḥ |   vijñānāparyantaś ca nāma samādhiḥ |

  pṛthivīdhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ abdhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ tejodhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ vāyudhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |   evaṃ ākāśadhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |   vijñānadhātvaparyantaś ca nāma samādhiḥ |

  vajropamaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmāsaṃbhedaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmānupalabdhiś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmāvibhāvanāsamatā ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmaniśceṣṭaś ca nāma samādhiḥ |   sarvadharmācintyaś ca nāma samādhiḥ ||


§36 六十百千の三昧門 ── 章の結び 〈V. 259〉

evaṃpramukhāni ṣaṣṭiḥ samādhimukhaśatasahasrāṇi sadāpraruditena bodhisattvena mahāsattvena pratilabdhāny abhūvan iti ||


尾題

āryāṣṭasāhasrikāyāṃ prajñāpāramitāyāṃ dharmodgataparivarto nāma ekatriṃśattamaḥ ||

聖なる八千頌般若波羅蜜における法上と名づくる品、第三十一


付記 一:訂正・保留した箇所

刊本扱い理由
sapta varṣāṇi ca kāmavitarkam utpādayām āsa(§24)na kāmavitarkam と否定辞を補った**刊本は否定辞を欠く。**直後の na vyāpādavitarkaṃ na vihiṃsāvitarkam と並ぶ列であり、**否定でなければ文が通らない。**写本の脱落
na va tāny ahetukāny utpadyante(§8)na ca tāny に訂したcava に化けている
nirudhyamānāni ca tāni ratnāni ca kvacid ... saṃkrāmanti(§8)na kvacid と読んだ刊本の第二の cana の誤り。「いずこにも移らない」でなければ譬喩が成り立たない
savadharmaikarasatayā(§34)sarvadharmaikarasatayā に訂したr の脱落
sarvadharmāparyantaś ca nāma samādhi(§35)samādhiḥ に訂したヴィサルガの脱落
gaganāparyataś ca nāma samādhiḥ(§35)gaganāparyantaś に訂した音節の脱落
pṛthivīdhātvaparyantaśva nāma samādhiḥ(§35)pṛthivīdhātvaparyantaś ca に訂した綴りの崩れ
pṛthivīdhātvaparyantatatā(§34)pṛthivīdhātvaparyantatayā に訂した語尾の崩れ
sadāpraruditaṃ bodhisattva mahāsattvam(§1)bodhisattvaṃ に訂したアヌスヴァーラの脱落
dharmodgatasya bodhisattva mahāsattvasya(§24)bodhisattvasya に訂した同上
śakro devānāmindra sadāpraruditaṃ(§17)devānām indraḥ に訂したヴィサルガの脱落
belāyāṃ(§35)※原文どおりvelāyāṃ の異形。刊本のまま
atrodakaṃ pāsyāmi, apānīyaṃ pāsyāmi(§3)※原文どおり**第二句は apānīyaṃ(水ならざるものを)とも atra pānīyaṃ(ここで飲料を)とも読める。**前者に取れば「水ならざるものを飲もうとする」となり譬喩に適うが、確定しがたいので手を加えなかった
sarvadharmābhibhāvanāsamatayā(§34)と sarvadharmāvibhāvanāsamatā(§35)※原文どおり**§34 は abhibhāvanā(凌駕)、§35 は avibhāvanā(不顕現)。**対応する項なので一方が他方の写し崩れとみられるが、刊本が双方を挙げるのでそのまま残した
sarvāḥ kriyās tasya anuvartamānāḥ(§24)anuvartamānāni に訂した主語は中性複数 pañca dārikāśatāni
ṣaḍvikāramahādaśamahānimittaṃ(§13)※原文どおり**「六種に、十の大いなる相をもって」**と読んだ。刊本の複合語のまま

刊本の略記について

本章に peyālaṃ は無い。§1 の八つの同定も、§10 の七つの縁も、§13 の十八の動詞形も、§34 の平等の列も、§35 の三昧の列も、いずれも刊本が書き出している。

**ただし §34・§35 に evaṃ vedanā saṃjñā saṃskārāḥevam abdhātu…ākāśadhātv-aparyantatayā の二種の略記がある。**前例に従い、五蘊は三句に、五界は四句に開いた。


付記 二:本章の語

不来不去の説示(§1〜§12)

意味
anāgatyagamananirdeśa不来不去の説示
acalitā tathatā動じざる真如
yathāvattā如実性
virāgatā離貪性
dvaidhīkāra二つに分かつこと
gaṇanāvyativṛtta数を超えたる
marīcikā syandamānā揺らめく陽炎
grīṣmābhitapta夏の熱に苦しめる
bālajātīya / duṣprajñajātīya愚かなる性の/悪しき慧の性の
anudake udakasaṃjñā水なきところに水の想
rūpakāya / dharmakāya / nāmakāya色身/法身/名身
māyākāranirmita幻術師の化作せる
hastikāya / aśvakāya / rathakāya / pattikāya象軍・馬軍・車軍・歩兵軍
svapnāntaragata夢のうちにありて
prativibuddha目覚めたる
mṛṣāvāda虚妄なるもの
ṣaḍgatika saṃsāra六趣の輪廻
amoghaṃ rāṣṭrapiṇḍaṃ paribhuñjate国の施食を空しく受けず

因縁の二譬喩(§8〜§11)

意味
hetupratyayakāraṇādhīna因と縁と原因とに依れる
pratītyasamutpanna縁起せる
prabhāvyate / prabhāvanā顕現する/顕現
kāyapariniṣpatti / kāyābhiniṣpatti身の成就
pūrvacaryāpariniṣpanna過去の行によりて成就せる
vīṇā琵琶
droṇī
carman
tantrī
daṇḍa
upadhānī
koṇa
tajjavyāyāmaそれに応ずる努力
sāmagrī / samāyoga和合
prajñapyate仮に立てらる
nairhetukī無因なる
anekakuśalamūlaprayogapariniṣpanna多くの善根の加行によりて成就せる

震動の段(§13〜§17)

十八の動詞形 ── kampate / prakampate / saṃprakampate(震え)、calati / pracalati / saṃpracalati(動き)、vedhate / pravedhate / saṃpravedhate(揺れ)、raṇati / praraṇati / saṃpraraṇati(鳴り)、kṣubhyati / prakṣubhyati / saṃprakṣubhyati(騒ぎ)、garjati / pragarjati / saṃpragarjati(轟く)

意味
jihmībhūta傾ける
tṛṇagulmauṣadhivanaspati草・叢・薬草・樹木
akālapuṣpa時ならぬ華
paramārthanirjātā kathā勝義より生じたる談話
sarvalokavipratyanīka一切世間に逆らうもの
abhūmi立つ地なきところ
prāṇiniyuta那由多の衆生
virajāṃsi vigatamalāni dharmacakṣūṃṣi塵を離れ垢を離れたる法眼
saptatālaṃ vihāyasam abhyudgamya七多羅樹の高さまで虚空に昇りて
bhāram udvoḍhum重荷を担うこと

献上と待機の段(§18〜§29)

意味
niryātayati献上する
pratiniryātayati返し与える
abhicchādayati覆う
upasthānaparicaryā給仕と奉仕
yathecchākaraṇīyatā心のままになさるること
sarvasvaparityāgin一切を捨つる者
tyāgacitta捨の心
kuśalaparipūri善根の円満
īryāpatha威儀
sthāna / caṃkrama立つこと/経行
styānamiddham avakrāmayati惛沈睡眠に落ちる
kāmavitarka / vyāpādavitarka / vihiṃsāvitarka欲の尋・瞋の尋・害の尋
rasagṛddhi味への貪り
cittaudbilya心の高ぶり
uttarāsaṅga上衣
antardhāpita隠されたる
cittaṃ khidyeta心が萎える
anyathātva変異
uddhatarajaska塵の立てる
rajodhātu塵の界
bhedanadharmin壊るる性のもの
niḥsāmarthyakriyā力なき行い
pratisaṃkhyāyaかく思量して
avatāraṃ labhet隙を得る

結びの段(§30〜§36)

意味
mahāsaṃnāhasaṃnaddha大いなる鎧を着たる
anapekṣaḥ kāye jīviteṣu bhogeṣu身にも命にも財にも顧みざる
lohitodaka血の水
candanodaka栴檀の水
adhyatiṣṭhat加持した
dharmaparīṣṭi法を遍く求むること
khārīsahasra千カーリー(量の単位)
samādhirāja三昧の王
ekarasatā一味なること
amananatā思量せざること
āstambhitatā硬直せざること
niśceṣṭatā動作なきこと
asaṃbhedanatā分かたれざること
samādhimukhaśatasahasra百千の三昧門

唱えかたについて

§1 ── 八つの同定

sa tathāgataḥ が八度。**この二語を、八度とも同じ長さ・同じ高さで置く。**変わるのは前の語だけです。

**na hi kulaputra ... prajñāyate を一息、yā ca ... sa tathāgataḥ を一息。**この二拍を八度くり返す。


§3・§6 ── 問いと答え

陽炎と夢では、**法上が問い、常啼が答えます。**前章までの立場が逆です。

**tat kiṃ manyase kulaputra を、二度とも同じ間で置く。**そして答えの na hi kulaputra / na khalu punaḥ kulaputra も同じく。


§4 ── 二つの身

na hi tathāgato rūpakāyato draṣṭavyaḥ / dharmakāyās tathāgatāḥ本章でいちばん短く、いちばん重い二句です。

**前後より少しゆっくり、はっきり切って置く。**とくに dharmakāyās tathāgatāḥ は三語しかないので、急がない。


§10 ── 琵琶

七つの縁を挙げる部分と、七つを否定する部分は、同じ速さで。

挙げる側は ... ca pratītya が七度、否定する側は na ... が七度。どちらも一項ごとに軽く切り、七項を通して速さを変えない。

そして sarveṣāṃ samāyogāc chabdaḥ prajñapyate(すべての和合によって音が仮に立てられる)── **ここで一拍おく。**譬喩の要です。


§13 ── 十八の動詞

本章でいちばん音の派手な一段です。

kampate prakampate saṃprakampate ── **三つを一息で。**そこで切って、次の三つ。六組。

**強めない。**動詞そのものが強いので、声を張ると崩れます。平らに、同じ速さで六組を通す。


§22 ── 受けて、返す

pratigṛhṇīte sma / pratiniryātayām āsa二つの動詞のあいだで、はっきり切る。

そして sūryasya ca astaṃgamanakālo 'bhūt(日の沈む時であった)── **短い一句ですが、ここで段が閉じます。**次の七年が始まる前の切れ目です。


§24 ── 七年

sapta varṣāṇi が三度出ます。三度とも同じ高さで置く。

五つの否定(na kāmavitarkam 以下)は**一項ごとに切る。**そのあとの api tu から、常啼が思っていた一事に移ります。ここで調子を変えない。


§28 ── 血を灑ぐ

**前章 §41 と対になる段です。**あちらは三行、こちらは長い独白がつきます。

**独白の部分は切って唱え、最後の実行の部分(iti pratisaṃkhyāya tīkṣṇaṃ śastraṃ gṛhītvā ...)は一続きに。**声で劇化しない。


§30 ── 血が香になる

tat sarvaṃ lohitodakaṃ divyaṃ candanodakam adhyatiṣṭhat本章で唯一の逆転です。

**lohitodakaṃcandanodakam を、同じ高さで置く。**変化は語が言います。そして yojanaśataṃ gandho vāti(香は百由旬に薫った)で段を閉じる。


§34・§35 ── 平等の列と、三昧の列

二つの列は、ほぼ一対一で対応します。§34 は -tayā ... -tā、§35 は -ś ca nāma samādhiḥ

**§34 は二語一対、§35 は一語+定型。**リズムが違うので、それぞれの型を保ったまま通す。

とくに §35 の ca nāma samādhiḥ は二十七度くり返されます。この三語を、毎回同じ長さで。


§36 ── 数で閉じる

章の最後は一文だけです。

evaṃpramukhāni ṣaṣṭiḥ samādhimukhaśatasahasrāṇi ── **ṣaṣṭiḥ をはっきり置く。**六十百千、すなわち六百万。

そして pratilabdhāny abhūvan iti まで唱えて、iti で止める。

**常啼の物語はここで終わります。**本経に残るのは、あと一章です。

よかったらシェアしてね!
  • URLをコピーしました!
  • URLをコピーしました!

コメント

コメントする

CAPTCHA


目次